Ootuspäraselt on hakanud tööstustootmise aastakasvud vähenema – võrdlusbaas on lihtsalt kõrgem ning tõusuks seetõttu ruumi vähem. Põhiline panus tuleb arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tootmisest, mis oma kordades kasvanud tootmismahtudega annab nüüdseks juba neljandiku kogu töötleva tööstuse mahtudest. Nii ongi Eesti tööstus ja majandus muutunud jõnksu võrra tootlikkumaks ja enam lisandväärtust pakkuvaks. Võiks ju rõõmu tunda?!

Samas, kas on ikka hea, et neljandik Eesti tööstusest on sõltuvuses sisuliselt ühe ettevõtte või sektori käekäigust? Muidugi võib loota, et teised tootmisvaldkonnad tulevad tasapisi järgi ning siis kui eelnimetatud elektroonikatööstusel enam jõudsalt uusi tootmisvõimsusi ei lisandu, siis hakkab tema ohtlikult domineeriv positsioon vähenema. Muidugi võivad asjad nii minna, kuid kindluse mõttes tasub pilk heita teistele tööstussektoritele.

Kahjuks pole siin pilt just väga rõõmustav. On mõned tootmised, mis on jõudsalt kasvanud ning ületanud kriisieelse tipptaseme. Näiteks trükitööstus, farmaatsiatööstus, mootorsõidukite ja haagiste tootmine. Mõned on üpris lähedale jõudnud tipptasemetele või isegi napilt sellest üle tõusnud, näiteks muude transpordivahendite tootmine, masinate ja seadmete tootmine, piima- ja jahutööstus. Kuid ülejäänud jäävad üldjuhul kaugele maha varasematest tasemetest. Veelgi enam, paljude tööstusharude tootmismahud on justkui hangunud. Viimaste hulka kuulub toiduainetetööstus tervikuna, paberitööstus, keemia- ja metallitööstus. Teistes – puidu- ja mööblitööstus, ehitusmaterjalide tootmine – on tõus väga vaevaline. Ehk siis Eesti traditsioonilised sektorid on hädas, samas kui vähemtähtsad jõudsalt suurenevad. See võib muidugi olla kauaoodatud struktuurimuutuse kajastus.

Jah, siseturg on nõrk ja kasv ei saagi seetõttu väga kiire olla. Ka välisturgudel, eriti kui vaadata Euroopat, pole väljavaated rõõmustavad. Kuid tundub, et paljud ettevõtted, kui mitte kogu tööstus ja majandus, on jõudnud nõndanimetatud klaaslaeni. Sellist fenomeni võib üpris tihti kohata kiirelt kasvavates majandustes ning seda nimetatakse ka keskmise sisetulekuga riikide lõksuks (middle income trap). Järsku lihtsalt ei ole enam jõudu edasi minna ning ega konkurendid seda tehagi lase – nendeks on aga saamas jõukate ja majanduslikult võimsate riikide olulised tööstusettevõtted.

See on õnnetu seis – tootmiskulud jõuavad järjest lähemale jõukate riikide omale, kuid tootmist ei suudeta viia sellele tasemele, kus need kulud ei ole enam koormavad. Vaja oleks uusi investeeringuid, kuid kodamaistel ettevõtjatel napib raha ning välismaistel pole mingit huvi tootmise arendamiseks kuskil mujal, kui see ei anna olulist kulueelist või ei võimalda turgu hõivata. Ettevõtjate ja finantseerijate ideede nappus, visioonide puudumine ja vanas kinni olemine võivad olukorra teha painavalt keeruliseks kõikide – nii ettevõtjate, töötajate kui ka riigi – jaoks.

Muidugi ei saa veel öelda, et Eesti on täiega vastu klaaslage surutud, kuid mingi obaduse on pea juba saanud. Tuleb loota, et tegemist ei ole purunemiskindla klaasiga ning, et kui see klaas katki läheb, siis killud pahandust ei tee.