Kiibitsemisest euro ümber

Eurotsoon jõudis neljapäeva varahommikuks tegevuskavani, mis peaks mingil määral olukorda siinse võlakriisi ümber leevendama. Samas kui finantsturud mõnevõrra liialdatud optimismi näitasid, on taas aktiivset tegevust saanud kiibitsejate parteid. Esialgse kergendusohke järel hakkas koheselt tulema ka muid kommentaare, mille hulgas oli nii selliseid, mis oma hinnangutes olid põhjendatult ettevaatlikud, kui ka selliseid, mis kogu kokkuleppele vee peale tõmbasid.

Kahtlematult pole saavutatud kokkuleppe puhul tegemist ideaalse lahendusega ning ebamäärasust on detailide osas küllaga, samuti ei lahendata sellega Euroopa riikide majandusprobleemide süvapõhjusi. Väga palju küsimusi, mis algavad sõnaga „kuidas“, on esialgu jäänud vastuseta. Mitmel juhul on öeldud, et need vastused tulevad hiljem, mitmel juhul pole vastajaid vähemalt hetkel nähagi. Kindlasti on oluline, et probleeme ja puudujääke arutataks, et poliitikuid sunnitaks kõigile võimalike kuidas-küsimustele lahendusi otsima, kuid mulle tundub, et hulga arvamusavaldajate seas on mõned kiibitsejate parteid, mis tunduvad olevat kas pahatahtlikud või siis … ebakompetentsed. Viimane tundub paljude puhul olevat nende positsiooni arvestades kahtlane, mistõttu tuleb kahtlustada esimest. Millest pahatahtlikkus? Tavaliselt on küsimus konkurentsis – ei tasu unustada, et ka arenenud riigid on üksteise suhtes konkurendid – või ärihuvides.

Iseenesest on olnud huvitav jälgida, kuidas erinevad ideed on viimaste aastate jooksul esile tõusnud, kuidas esimese hooga on neid toetatud, siis nõrkusi leitud ning maha jäetud hetkel uue ja parema mõtte pärast. Selline analüüsiprotsess täiesti loomulik, sest head lahendused tekkivad ikka kollektiivse mõttetöö tulemusel ja on hea, kui ühe või teise lahenduse tugevatele külgedele lisaks ka nende nõrkused esile tuuakse. Kogu selle protsessi juures on aga hämmastav see kuivõrd ennastunustavalt uute ideede külge küllaltki lühikeseks ajaks klammerdutakse ning kui kähku isegi head mõtted unustatakse, sest sellel on üks-kaks nõrka kohta.

Siiski on kujunenud mõned väiksed radikaalsed parteid, mis leiavad, et üks või teine konkreetne tegevus on just see õige, mis kõik praegused probleemid lahendab. Muidugi tuleb tuleb öelda, et inimeste arusaamine, mis on praegune probleem, erineb kõvasti:  mõne jaoks on see Kreeka (riigivõlg), teise jaoks paarialikud perifeeriariigid ja kolmandate jaoks midagi muud.

Üks selline partei leiab, et ainsaks lahenduseks on Kreeka lahkumine või välja viskamine eurotsoonist, radikaalsemad leiavad, et koos Kreekaga peaks eurotsoon lahti saama veel Portugalist, Hispaaniast, Itaaliast ja Iirimaast ning vajadusel veel mõnest. Sellise – haige jalg tuleb maha raiuda – lähenemise suurim viga on selles, et ei suudeta mõista Läänemaailma probleemide põhjuseid ja püütakse tegeleda üksnes kõige enam silma hakkava sümptomiga. Selline partei – seda võib kindlasti nimetada populistlikuks, sest nende ideesid on väga lihtne müüa majandusprotsesse kehvasti hoomavale publikule – ei taha või ei oska aru saada, et tänapäeval on riigid omavahel tihedalt seotud ning hädad ühes (aga lahkumine eurotsoonist seda lahkujale toob) tähendavad probleeme teistes, sealhulgas jääjatele.

Selle partei eriti radikaalne rühmitus püüab väita, et lahkumine eurotsoonist tähendab lahkujale õnne ja pääsemist. No sellist asja on võimalik öelda üksnes kas see, kes majandusprotsessidest midagi ei taipa, või kellel on selleks mingi muu konkreetne huvi, tavaliselt ärihuvi.

Teine partei leiab, et eurotsoon tuleks koheselt muuta korralikuks riigiks, hea oleks kui tegemist oleks Saksamaa-tsentristliku riigiga, mis aga võiks olla valitsetud Prantsusmaa-moodi tsentraalsemalt ja mis võiks rahapoliitikas olla USA-taoliselt lõdvema lähenemisega. Nii saaks kõik otsused kiiresti vastu võtta arvestamata väiksemate huve, rahatrükiga päästa pangad ja nende omanike kasumid. Selline lähenemine on rohkem levinud Euroopast kaugemate analüütikute, aga mõneti ka Briti saarte omade seas, sest nende jaoks on tihti arusaamatu, miks euroriik – aga nad suhtuvad eurotsooni, kui ühte riiki – ei suuda teha kiiresti otsuseid. Kahtlematult oleks hea, kui otsuseid, eriti kui need on olulised, tehtaks kiiresti. Kahjuks on veniv otsustamisprotsess demokraatia paratamatu osa ning kuna eurotsoon on riikide liit, siis on ta eriti pikk, sest lisaks riikide sisestele kooskõlastamisele tuleb tegeleda ka riikidevahelise kooskõlastamisega. Kiireid otsuseid teevad diktaatorid, kuid nad teevad harva häid otsuseid, sest headel ideedel on nendeni raske jõuda. Peale selle on diktatuurid oma madalamatel tasemetel väga veniva otsustusprotsessiga.

On kummaline lugeda, kui nimekad analüütikud isegi täna ütlevad, et kolmapäevased kokkulepped on läbikukkumine, sest eurotsooni otsustusprotsess ei muutunud nende tulemusel kiiremaks. Kas tõesti usuti, et sellist asja hakatakse kohtumisel arutama? Tundub, et on päris palju inimesi, kes vaatamata sellele, et nad päevast päeva tegelevad eurotsooni teemadega, ei suuda hoomata, mis moodi toimib eurotsoon ja Euroopa Liit. Jah, tõenäoliselt liigub Euroopa Liit või vähemalt eurotsoon suurema tsentraliseerituse ja koostöö poole, kuid on äärmiselt naiivne arvata, et see toimub kiiresti ja sujuvalt.

On aga veel üks hämmastav seltskond, mis ilmselgelt on oodanud midagi, mis kõik eurotsooni, Euroopa Liidu ja äkki kogunid Läänemaailma majandusprobleemid plaksuga ja koheselt lahendab. Kusjuures ega nad täpselt ise ka ei tea, milles see selline plaksuga lahendus peaks seisnema. Kõikide nende kuude jooksul on pakutud ju väga palju erinevaid lahendusi, kuid mõnede jaoks ei ole ükski lahendus sobiv, sest ta ei lahenda kõiki probleeme aga hea lahendus peaks ju kõik probleemid koheselt lahendama. Kuid unistus ühest universaalsest lahendusest – jumalikust sekkumisest – eksisteerib endiselt.

Ilmselt osad selle aga ka teiste eelpool nimetatud kiibitsejate parteide liikmed ei hooma, et tegemist ei ole Kreeka võlaprobleemiga, vaid millegi oluliselt suuremaga – väga sügava kriisiga arenenud maailma – st ka USA, Jaapani – majanduse alustugedes. Ei, ma ei räägi kapitalismi läbikukkumisest. Asi on ju konkurentsivõimes, üle jõu elamises, ekslike otsuste kumuleerumises ja muutunud majanduskeskkeskkonnaga mitte kohandumises. Kogu selle puntra lahtiharutamine, tegutsema asumine ja muutumine võtab aega, ilmselt kümnendi või isegi paar, sest mõnusast elust ja olulisest positsioonist maailmas on raske loobuda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s