Papandreou pingutab ajalukku mineku nimel

Kreeklased, täpsemalt seekord siis peaminister Papandreou isikus, oskavad üllatada. Nüüdne üllatus ei ole teps mitte naljakas ega veider ning võib arvata, et paljud ütlesid vähemalt mõttes mõne vandesõna Papandreou referendumiplaani peale. Edasine reaktsioon sõltub juba igast isikust. Mul tekkis hulk küsimusi ja mõtteid.

Mis võis sellise ettepaneku tingida?

Ma kujutan ette, et põhjuseks olid eelkõige sisepoliitilised mängud. Jagelemine täiesti ebakonstruktiivse opositsiooniga ja nõrgenev toetus koalitsioonis, kus järjest enam saadikuid on teatanud, et „see oli nende piir“ ja rohkemate kärbete poolt nad ei hääleta. Väga võimalik, et Papandreou ei arvagi, et asi jõuab referendumini: lihtsalt tuleb üle elada reedene usaldushääletus ja hankida opositsioonilt tuge. Siis saaks öelda, et parlamendis on ulatuslik toetus ning rahvahääletust polegi vaja ning üleüldse on see niikuinii põhiseaduslikult kahtlane.

Samas tundub mulle, et Papandreou läbikukkumise tõenäosus usaldushääletusel on kasvanud, sest tegemist on tõesti väljapressimisega. Seega, kas ta tahtiski saada lahti mitte just meeldivast peaministri positsioonist? Olukorras, kus ta ise on mõni aeg tagasi väitnud, et erakorralised valimised ei ole üldse mitte lahendus Kreeka jaoks, on tagasiastumine keeruline. Aga nüüd saaks öelda, et näete – opositsioon tahab Kreeka olukorra veelgi hullemasse seisu ajada ning kukutab võimult. Kui aga ei kukuta, siis järelikult toetab kärpeid ning neil pole moraalset õigust nende kalla õiendada. Lihtsalt mulle tundub, et selline võis olla Papandreou loogika. Eesmärk oli aga suure tõenäosusega soov saada tuge järjekordseteks kärbeteks või siis taganeda postilt.

Mis saab edasi?

Viimast aga ma väga ei usu – võimalusi selleks oli varem rohkem ning olukord ei tundunud peale eelmise nädala kokkuleppeid täiesti lootusetuna. Mul on tunne, et Papandreou mängis end sisepoliitilise intriigiga endalegi ootamatult nii sise- kui ka välispoliitilisse isolatsiooni. Eks varemgi on olnud tarkpeadest poliitikuid, kes unustavad, et kõik keeled on tõlgitavad ning keerulistel aegadel jälgitakse sisepoliitilisi sündmusi ja valitsusliikmete sõnavõtte mitte üksnes kodumaal.

On selge, et Papandreou rikkus suhted kõikide Euroopa Liidu teiste riigijuhtide ja valitsustega ära: eriti vihased võivad olla nii teised hädasolijad – Itaalia, Hispaania, Portugal – aga ka Saksamaa ja Prantsusmaa. Usaldusväärusus on läinud ning isegi kui referendum jääks ära ja mees seisaks edasi oma praegusel positsioonil, pole tal ja Kreekal enam sellest suurt kasu. Ootamatu segaduse ja paanika tekitamine just vahetult siis kui on tehtud üpris raskelt tulnud otsused (jätame kõrvale küsimuse, kas need olid piisavad) ning märkimisväärselt pingutatakse Kreeka ja kogu eurotsooni stabiliseerimise nimel teeb abistav sammu, mis kogu eelnevale vee peale tõmbab ja allavett laseb. Enamus riigijuhte ja valitsusi on kogu selle protsessi käigus palju kaotanud sisepoliitikas (slovakid koguni valitsuse, Sarkozy ilmselt tulevased presidendivalimised) ja ollakse valmis välispoliitiliselt positsioone kaotama (ega Hiina juures palumas käimine lihtne ole). Ja siis teeb Kreeka – kogu nende jamade kõige mustem lammas – sellise sammu. Seda vahetult enne maailma G20 kokkusaamist, kus nüüd ilmselt kõik teised – USAst alates ja Hiina-Brasiilia-Venemaaga lõpetades – Euroopat noomima hakkavad. Papandreou ei ole määrinud mitte üksnes ennast ja Kreekat, ta on määrinud kogu Euroopat. Ma ei usu, et seda talle andestatakse, seda isegi vaatamata sellele, et Kreeka kiiresti Cannes’ kutsuti Merkeli, Sarkozy, IMFi ja teisega kriisikohtumisele. Viimane on ju selleks, et asi niivõrd kuivõrd püüda ära klaarida.

Mul on tunne, et peale seda, kui eurotsooni ja ilmselt ka ülejäänud Euroopa Liidu riigid omavahel konsulteerivad, võidakse Kreekale esitada ultimaatum, muidugi viisakas ja diplomaatilises sõnastuses. Täpsemalt paistab suund välja peale seda, kui Merkel ja Sarkozy räägivad, kuid ma ei üllatuks, kui nende sõnavõtt oleks ootamatult järsk ja avameelne. Kui ma ei eksi, siis IMF ei ole ju veel Kreekale tehtavat laenumakset heaks kiitnud? Võib arvata, et nüüd pannakse rattad käima selle pidurdamiseks. Ma ei imestaks, kui juba praegu on tegevuses hulk inimesi, kes valmistuvad pankade reaalseks päästmiseks. Kogu käivitunud protsessi juures on määramatust palju ja on võimalik nii rahatrükk kui ka äärmuslik kokkuhoid. Häda on aga ju selles, et praegu võib teha paljutki – sealjuures arukat ja õiget -, kuid Kreekasse enam ei usuta. Kreekast aga algab kogu ahel: Prantsuse pangad, Itaalia, Saksamaa …

Seepärast ma ei imestaks, kui Papandreou referendumiotsusele hakataks tulevikus viitama nii nagu Lehman Brothersi kokkukukkumisele, igatahes on mees teinud kõik endast oleneva, et ajalukku jääda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s