Praeguseks võib küllaltki kindlalt väita, et Papandreou referendumi-idee oligi sisepoliitiline väljapressimine, et saada tugevamat toetust opositsioonilt ja rahvalt. Kuidas kogu see avantüür lõpuks lahendub, selgub ilmselt mõne aja pärast, kuid täna õhtuks peaks olema läbitud järgmine vaatus nimega usaldushääletus.

Selle tulemused on raskesti ennustatavad. Võib-olla õnnestub Papandreoul sellest edukalt välja tulla – tundub, et see on kogu selle draama ülesehitamise eesmärk -, sest rõhudes parteikaaslaste soovile püsida edaspidigi võimul ja pakkudes justkui lahendusi tulevikuks (loobumine referendumist, võimalik rahvusliku ühtsuse valitsus), võib tal õnnestuda vajalikud hääled kokku saada isegi juhul kui opositsioonist kedagi tema selja taha ei tule. Muidugi saab ta viimasel juhul, aga ka siis kui ta usaldushääletuse kaotab, kuulutada, et opositsioon tahab Kreeka viia katastroofi, sest vastuseisuga näitavad nad, et nad ei soovi järjekordset toetuspaketti toetada.

Opositsioon on öelnud Samarase sõnade kaudu, et ollakse nõus toetama saavutatud kokkuleppeid, kuid tingimusel, et Papandreou lahkub. Vastuseks on Papandreou lubanud, et peale usaldushääletusel toetuse saamist pannakse kokku suur koalitsioonivalitsus, mis siis kiidab paketi heaks ja korraldab tulevikus uued valimised. Kuid, kes kinnitab, et koalitsioonivalitsus peale usaldushääletust kokku pannakse (Papandreou võib ju alati ka öelda, et opositsiooni toetus on olemas ja seega pole vaja uut valitsust teha), ning uued valimised annab lükata päris kaugele tulevikku. Opositsiooni jaoks on oluline saavutada Papandreou tagasiastumine – aga nagu eilne päev seda näitas, Papandreou antud võimalust ei kasutanud – näitena sellest, et Pasok ja Papandreou tõesti tahavad tegutseda eelkõige Kreeka nimel, et luua laiem valitsus, mis siis kõik vajalikud sammud teeks. Minu jaoks aga näitab Papandreou käitumine seda, et tõenäoliselt ta antud lubadust praegune opositsioon valitsusse kaasata, ei täida. Seega oleks väga üllatav, kui ta saaks usaldushääletusel opositsiooni hääli, mis tähendab, et tal tuleb loota sellele, et suudab veenda mässama hakanud parteikaaslasi.

Kreeka lahkumine eurotsoonist

Huvitav, miks arvatakse, et Kreeka loobumine toetuspaketist võrdub lahkumisega eurotsoonist. Pankrot on võimalik ka eurotsooni sees, sest see, et Kreeka enam toetusrahasid ei saa, ei tähenda ju seda, et ta oleks automaatselt eurotsoonist ja Euroopa Liidust välja visatud. Pankrot võib – aga ei pruugi – viia väljakukkumiseni eurotsoonist ja Euroopa Liidust, kuid minu arust üksnes juhul kui jõutakse kodusõjani või sellele lähedasse seisu. Nii tundub küllaltki loogiline oletada, et sõjaväes tehtud ümberkorraldused võisid viidata sellele, et kodusõja tekkimise võimalused välistatakse vajadusel erakorralise seisukorraga. Kuigi pojad ei pruugi isade jälgedes käia, ei tasu siiski unustada, et praeguse peaministri isa oli oluline tegelane Kreeka sõjaväehunta kukutamisel (ja hiljem Kreeka võlakoorma ja ebaefektiivse sotsiaal- ja riigihaldussüsteemi kujundaja).

Kui muidu aru ei saa, siis tuleb nina pori sisse suruda

Majanduses üldiselt ei ole võimalik eksperimente korraldada, kuid kogu selle Kreeka juba paariaastase draama juures on mul aeg-ajalt olnud tunne, et inimestele peaks korraks andma tunda alternatiivi kärbetele. [Sest selgitamisega Kreeka võimud ilmselgelt toime ei tule ning ametiühingute ja Pasoki, mis on sotsialistlik partei (!), vahelised suhted ei tööta]. Referendumi ähvardusega sundis Papandreou tegelikult kreeklased vaatama alternatiive ja asjaolu, et novembri ja võib-olla ka detsembri rahaeraldused jäävad tegemata, laseb neil tunda ka selle otseseid tagajärgi: pensionid ja riigiteenistujate palgad jäävad tõenäoliselt osaliselt välja maksmata. Põhjuse nii arvata andis mulle see, et kui esialgu ütles Papandreou, et referendum tuleb päästepaketi üle, siis täpsemaks sõnastuseks pakkus ta euro või mitte. Ta kahtlematult teab, et kreeklased ei taha eurost loobuda. Sellega aga sai paremini selgeks teha, et euro võrdub päästepaketiga.

Kõik see ei tähenda, et ma Papandreou käitumise heaks kiidaksin. Lihtsalt ma püüan seletada, mis oli tema käitumise loogika. Ja selles on oma ivasid. Muide, peale esialgset Papandreou-poolset seletust sõnas Merkel, et ta mõistab tema käitumist. Seega oli seal teatud loogikat.