Poliitikud ….

Kreeka ja Itaalia poliitikud, kelle süü nende riikide tõsistes majandushädades on märkimisväärne, tegelevad endiselt oma naha ja huvide päästmisega ning ei mõtle eriti oma riigi tuleviku ja kaasmaalaste peale.

Võib oletada, et Papandreou „imelise“ soolo põhjuseks oli soov suurema poliitilise toetuse saavutamiseks. Tema poliitiline häving oli suhteliselt tõenäoline tagajärg, kuigi eksisteeris võimalus, et sisepoliitiliselt suudab tema tegevus lõpuks viia opositsiooni ja koalitsiooni kokku tegutsema ühise asja nimel. Lootused jooksid aga tühja. Papandreou eneseohverdus(?) ei muutnud midagi: suuremad parteid jagelevad endiselt võimu üle. Aga raha ei tiksu, kuigi aega läheb ning võimalus riik tõelisesse solgitorru juhtida on suurepärane. Novembrist alates ei maksta palku ja preemiaid, detsembris jääb tagasi maksmata 1,7 miljardi eurone laen, inimesed lähevad tigedamaks ning riik jõuab pankrotti. Poliitikud aga räägivad uhkusest ja kaklevad oma võimu nimel.

Loodan tõesti, et Kreeka ei saa Euroopa kassast ühtegi senti enne kui sealsed kõik vähegi suuremad poliitilised jõud on andnud allkirja abipaketile. Kuigi lähiminevik ja olevik näitab, et kreeka poliitikute sõnad ja kokkulepped ei ole just väga vastupidavad asjad, annab see vähemalt pisukese kindlustunde. Euroopa Liitu pürgivatele idaeurooplastele oli ja on suhteliselt lihtne peale suruda nõuet demokraatlikumaks ja avatumaks sisepoliitikaks, kuid juba Euroopa Liidus ja eurotsoonis olijale on seda nõuet raskem esitada. Aga mul on tunne, et Kreeka peaks saama lähiajal üpris resoluutse nõude teha oma poliitililine süsteem puhtamaks.

Tegelikult oleks ka Itaaliale vaja analoogset muudatust. Berlusconi kasutas isiklikes huvides ära kõik võimalused, mida sealne poliitiline ja majandussüsteem pakkus. Tagajärjed Itaaliale: permanentne majandusseisak (kui mitte langus), laostavas seisus riigi finantsid, eurotsooni suuruselt kolmanda majandusega riigi taandumine kolmandajärguliseks riigiks, sealsete tipp-poliitikute üleüldine naeruväärsus … Ja kui siis lõpuks sai ka Berlusconile selgeks, et tema aeg poliitikas saab otsa, siis selle asemel, et kiiresti areenilt lahkuda, püüab ta püsida valitsusjuhina võimul valimisteni, kuigi see tähendaks iga päevaga Itaaliale lähenemist Portugali või Iirimaa või isegi Kreeka positsioonile (peab küll tunnistama, et viimase saavutamiseks tuleb rohkem ja kauem pingutada). Õnneks on Itaalias ka arukamaid poliitikuid ning tundub, et Berlusconi saadetakse igasuguste austusavaldusteta koju.

Suuri ja visiooniga poliitikuid on vähe ning ega kõik ei saagi nendeks, kuid oleks hea, kui pudupoodnikest poliitikud oleksid vähemalt ausad ja mängiksid reeglite järgi.

[Märkus: see ei tähenda, et on olemas vaid suured ja visiooniga poliitikud ning pudupoodnikest poliitikud.]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s