Sellele küsimusele on vastust otsitud juba mõnda aega ning nii nagu paistab, on peaaegu igal ühel oma tõde ja õigus. Seega ei tee paha, kui ma ka oma arvamuse lisan. Mulle tundub, et kõige tõenäolisem on siiski võlgade mahakandmine ja restruktureerimine. Miks, seletan järgnevalt.

Kindlasti ei ole praegune kriis üksnes võlakriis, probleemid Lääne majanduses on palju sügavamad ja raskemini lahendatavad. Lihtsalt võlaküsimus on praegu kõige akuutsem ning kui see teema suudetaks mingil viisil vähemalt mingil määral ja lühiajaliseltki rahuldavalt lahendada, siis oleks lootust, et jõutaks ka suuremate ja tõsisemate probleemidega tegelema hakata.

Turud ja võlg

Alustuseks tuleks meenutada ühte majanduse põhitõde: kõik püüavad maksimiseerida oma hüvesid (heaolu) ressursside piiratuse tingimustes. Sõna „turud“ (inglise keeles markets) esindab teatud tunnustega inimgruppi nii nagu sõna „ettevõtted“ või „majapidamised“ kajastavad vastavalt ettevõtte omanike ja inimeste/perede huve. Majandusteoorias on küll tavaliselt kasutatud „turgude“ asemel sõnu „finantssektor“, „pangad“ või „finantsvahendajad“. Me ei imesta selle üle, et ettevõtted püüavad kasumit maksimiseerida või inimesed oma heaolu suurendada, seega ei tasu imestada, et turud püüavad oma väärtust suurendada. Võib-olla kõlab veidralt rääkida turgude väärtusest, aga seda võib nimetada ka heaoluks, rikkuseks või jõukuseks, mõte sellest ei muutu.

Niisiis pole midagi imestamisväärset selles, et turud tahavad oma väärtust maksimiseerida. Muidugi ei toimu see organiseeritult, ikka nii, et igaüks püüdleb oma huvidest lähtudes, lihtsalt need huvid on väga paljudel üpris sarnased. Mida see juures tehakse või valmis ollakse tegema, sõltub juba iga üksikisiku nn rikutuse tasemest ehk sellest, kui palju ollakse valmis kompromissideks ehk teiste majandusagentidega arvestama.

Pankrot?

Praeguses olukorras on ilmselt paljudele turgudel selgeks saanud, et lähiaastail tuleb leppida kaotustega, mistõttu ei ole üllatav, et turgude käitumise põhimõjutajaks on võimalike kaotuste minimiseerimine. Nii era- kui ka avaliku sektori võlakoormus on Lääne majandustes liialt suureks kasvanud ning muutunud paljudele ülejõukäivaks. Erasektoriga on sellistes oludes suhteliselt lihtne: pankrot ja varade müük või restruktureerimine ehk siis võlgade ajatamine. Riikidega on asi keerulisem. Jah, ka riigid võivad – ja on seda ka teinud – teatada, et nad on pankrotis ja rohkem oma võlgu tagasi ei maksa. Riigid on vahel jõupositsioonilt, vahel võlausaldajatega kokkuleppides oma võlgu restruktureerinud lükates tagasimaksmise kaugesse tulevikku. Miks siis nüüd seda ei tehta?

Esiteks kindlasti seetõttu, et tahetakse enda palet puhtana hoida. Viimaste aastakümnete pankrotistujad on olnud ikkagi arengumaad, nüüd on aga tegemist jõukate riikidega, mis – tehke, mis tahate – on end arengumaadest ikka paremaks pidanud, nö täiskasvanuks. Täiskasvanud aga rumalusi ei tee ning vastutavad oma tegude eest, erinevalt lastest ja noorukitest, kellele nii mitmedki apsakad andeks antakse, vahel küll ka karistades. Niisiis on Läänel kindlasti üks psüholoogiline tõrge, aga väga suur tõrge.

Teiseks, ja see on esimesest tähtsam tegur, kindlasti ka seetõttu, et laenusaamine muutuks peale pankrotistumist ja/või restruktureerimist kallimaks ja raskemaks, kui mitte võimatuks. Aga ilma laenu võtmata ei osata ilmselt enam Läänes elada, vähemalt seda kardetakse. Selles mõttes on eelarvekärpimistel oma iva sees – inimesi tuleb hakata harjutama sellega, et üldine heaolu ei saa tulevikus olema selline, nagu ta veel hiljuti oli.

Kuid ilmselt veelgi olulisem on kolmas põhjus. Nimelt on turud ülejäänud majanduse vangi võtnud – nendel on vahend, millega välja pressida endale kasulikkumat lahendust – nende käes on ettevõtete ja – veelgi tähtsam – inimeste säästud. Inimesed on aga need, kes hääletavad.

Tasub panna tähele, milline oli paljude finantsasutuste reageering sellele kui poliitikud tulid välja ettepanekuga nende kapitali suurendamiseks. Viimane tähendab, et omanike (ehk siis turu) enda vahendid peaksid kõikvõimalike riske rohkem katma ning inimeste ja ettevõtete säästude kaotus oleks laenude halvaksminemisel väiksem. Üpris paljud pangad teatasid, et sel juhul hakkavad nad vähendama laenuandmist ettevõtetele ja inimestele. Laenuandmist on kaasaegses majandusteoorias väga tihedalt seostatud majanduskasvuga: vähem laene tähendaks ka väiksemat majanduskasvu, võib-olla isegi majanduslangust, majanduskasv aga mõjutab nii hõivet kui ka maksutulusid.

On aga teada, et poliitikud mõtlevad üpris palju valimisedule, selle sõltuvus inimeste meeleoluludest on aga märkimisväärne. Tööpuudus ning vähenevad maksud (ja seega riigi poolt jaotatavad hüved) vähendavad võimulolevate poliitikute võimalusi valimisi võita. Läänes on pidevalt mingid valmised tulemas – praegusel juhul koguni mitmes suurriigis. Seega arvata, et poliitikud teeksid mingeid otsuseid, mis nende ebapopulaarsust oluliselt suurendaks, oleks üpris palju oodata.

Naiivideed

Muidugi sai turgudele juba tükk aega tagasi selgeks, et nii mõnedki laenuvõtjad on reaalselt pankroti serval. Kahjude ära hoidmiseks tuli paratamatult hakata välja pakkuma mingeid omapoolseid lahendusi. Esimesed lahenduspakkumised olid sellised, mis oleksid garanteerinud kogu oodatava tulu saamise. Tasapisi on ka turgudele selgeks saanud, et seekord nad siiski peavad mingid kahjud kandma. Kuid küsimus nende ulatusest on jäänud.

Igasuguste ettepanekute juures on vast kõige hämmastavam see, kui palju ja kui populaarsed on sellised ideed, mis suure tõenäosusega ei realiseeru. Sellised ideed, mis näitavad, et nende välja pakkujad ei saa aru Euroopa Liidu ega eurotsooni toimimisest, kes ei hooma Euroopa kartust tõsiste poliitiliste vapustuste ees või kes ei mõista demokraatia olemust. Aga teisalt on see ka parimaks näiteks sellest, kui rumalad olid laenuandjad, kes ei suvatsenud endale selgeks teha neid eelnimetatud tegureid. [Vahemärkus: ma mäletan neid (välis)investoreid, kes sind küll kuulsid, kuid ei kuulanud – neil oli silmis iseloomulikult hajev pilk „räägi, räägi, ma tean ise paremini“; see, et nad seejärel oma investeeringutega põrusid, ei olnud minu jaoks üllatav, kuid nende jaoks suurim ebaõiglus ja kindlasti kellegi teise süü].

Mitte kuskil pole kunagi keegi öelnud, et Euroopa Keskpank hakkaks käituma viimase laenuandja pangana; alati on rõhutatud seda, et ECB poliitika eesmärgiks on hinnastabiilsus; mitte keegi pole öelnud, et eurotsoonis riigid üksteise võlgu garanteerivad. Kuid ikkagi eeldati vaikimisi, et need reeglid ei kehti. Ilmselt oletati, et küll vajadusel neid muudetakse. Aga – eurotsoon ei ole üks riik, vaid 17 riiki – asjaolu, mida anglo-ameerikalik majandusmõtlemine hämmastava üksmeelsusega ignoreerib. Kui USAs ei suuda üks parlament omavahel asju selgeks rääkida, siis mismoodi arvati seda juhtuvat Euroopas? On üpriski hämmastav, millise korduva entusiasmiga oodatakse Merkozy kokkuleppeid, et neis siis jälle pettuda. Süüdlaseks kipub jääma tavaliselt Merkel – mis näitab seda, et Saksamaad peetakse eurotsooni otsustajaks, hoomamata seda, et lisaks Saksamaa-sisestele piirangutele on olemas veel 16 piirajat eurotsooni sees ja 10 Euroopa Liidus.

Just seetõttu ei tasu väga palju loota ka kavadest (Eurobondidest keskvalitsuseni), mis rahvusriikidelt Euroopas võimu ära võtavad. Need sammud, mis võib-olla läheksid läbi, ei oma kokkuvõttes märkimisväärset efekti, eriti lühiajaliselt, ning need sammud, mis efekti annaksid, ei lähe rahvusriikides läbi. Alates sellest, et Saksamaal on konstitutsioonikohus ja lõpetades referendumitega mitmes riigis. Slovakkia võib ju teha uue parlamendihääletuse ja Iirimaa uue referendumi, kuid Prantsusmaa ja Holland ei tee ning isegi Slovakkial on kuskil piir.

Mandrieurooplaste jaoks on sõjategevus küll ajas kaugenev, kuid siiski üpriski elavana püsiv mälestus. Kodusõja või sellele lähedaste sündmuste võimalust tahab Euroopa iga hinna eest välistada, seega saab ükskõik milline eurotsoonist lahkumine toimuda ainult viisil, mis selle täielikult välistab. Kreeka on aga oma enda poliitikute tegemiste tõttu end järjest enam Euroopast välja lõikamas. Seega ei tasu imestada, et ühel hetkel neist enam ei hoolita, sest kodused asjad on ikka hingele lähemal kui kaugemad. Kreeklased võivad küll väljapressimist harrastada, kuid nad peavad ka mõistma, et sellel on piirid ning nad on sellele piirile juba jõudnud.

Kas Euroopa võiks nõustuda inflatsiooniga selle nimel, et võlakoormusest väljuda? Ma hästi ei usu. Samas ei saa välistada, et see peale teatud küllaltki pikka protsessi siiski kunagi juhtub. Kuid see tähendaks ECB poliitikaeesmärkide muutmist ning hetkel pole mingeid märke, et see võiks juhtuda. Ei tasu unustada, et inflatsiooni ülesajamisega võidakse kergesti oluline piir ületada, mille järel tekkib hüperinflatsioon, mis toob kaasa majandusliku ning seejärel poliitilise segaduse ning Euroopa on juba üks kord sellesse suppi astunud. Ma tõesti arvan, et eurooplaste ajamälu on vaatamata mõnede isikute heaolust mõneti nüristunud mõtlemisele üpriski hea. Lisaks tasub meenutada, et kuigi USA üritas rahatrükiga majandusprobleeme lahendada, ei andnud see erilisi tulemusi: riik on mitmete näitajate pooles eurotsoonist tunduvalt kehvemas seisus.

Tõenäolisem lahendus

Seetõttu peangi ma siiski kõige tõenäolisemaks seda, et lõpuks tuleb finantssektoril mingi osa riigisektori laenudest korstnasse kirjutada ja turgudel leppida väärtuste kaotusega. Tõenäoliselt oleks arukas kõige pealt kõik võlad nende reaalse väärtuse järgi alla hinnata. Võib-olla tuleks teha halbade laenude üksused pankade juurde või eraldi pangad – esimesed sammud sellel teel on sündimas. Bilansside puhastamine ei ole kindlasti kerge töö ja võtab aega, sest omavahelised seosed on väga mitmekesised. On ka kannatajaid – alatest üksikisikute ja turgude mainest lõpetades säästude vähenemisega. Tõenäoliselt investeeritakase vähemalt paar aastat vähem praegusest ja vähemalt mõnedes riikides on oodata majanduslangust. Kindlasti on üpris palju rahulolematust rahva seas, mis tähendab paljude poliitikute langust ja võimalik, et poliitilisi kriise. Kuid võlgadest soti saamine on oluline, sest peale seda, kui halvad võlad on ülejäänutest eraldatud, peaks olema võimalik minna juba edasi majanduste ümberkorraldamisega konkurentsivõimelisemaks.

Niisiis kõigepealt peaksid kõik majandusüksused – turud (ehk vanamoodsalt pangad), ettevõtted, eraisikud – vaatama oma rahakotti ja pahna välja võtma, et oleks selge, millised on reaalsed võimalused.