Väidetavalt (näiteks The Economist, FT) olevat euro(tsooni) päästmiseks jäänud kümme päeva. 8.-9.detsembril selguvat euro püsima jäämine ja langus. Ehk siis tõenäoliselt laupäeva, 10.detsembri hommikuks.

Mida oodatakse? Mulle tundub, et liialt palju.

On selge, et Euroopa Liidu alusleppeid ei saa ükskõik kui tähtsad riigipead muuta. Nad ei saa muuta oma riigi alusseaduseid. Seega kõik ootused, mis põhinevad sellel, et Saksamaa lubab eurobonde või riigid ühinevad vabatahtlikult fiskaalliiduks, ei täitu. Muide, isegi kui valitsusjuhid ütleksid, et nad hakkavad nende sündmuste täitumise nimel pingutama, ei saa olla kindel, et asjad nii lähevad. Kogu protsessi läbiviimine eeldab vähemalt poolt aastat ja see ei sõltu mitte üksnes valitsustest või parlamentidest, see sisaldab ka referendume. Mina ei usu, et mõni referendum annaks selleks nõusoleku. Ma arvan, et tegelikult tekkib tõrge juba parlamentide tasemel. Ja üpris tõenäoliselt ei ole mina üksi, kes nii arvab. Seega majanduskeskkonna mõttes ei muutuks lähiajal mitte midagi kui valitsusjuhid teataksid suurema fiskaalkooskõla poole minekuks, ilmselt läheks asi hullemaks, sest lisaks üldisele majandusseisu halvenemisele on päris rohkelt aega hirme üles kütta sellal kui riikides neid leppeid arutataks ja seega läheks seis majanduses veelgi halvemaks.

Väiksemat laadi muutused, mis ei põrkaks ELi aluslepete ja riikide seadusandlusega, mis viiksid suurema fiskaalse seotuseni, ei anna seda efekti, mida ilmselt oodatakse. Seda siis esiteks. Teiseks, nende efekt ei oleks kohene ehk praegust paanikat need ei rahustaks.

Niisiis juhtubki 10.detsembri hommikul, et asjad ei läinud ootuspäraselt teatud hulga nn turgude esindajate jaoks, kes naiivteoreetiliselt ootasid midagi, mis oleks reaalselt ebademokraatlik. Hea küll. Riigijuhid jõuavad tõenäoliselt leppeni, et fiskaalkonsolideerumisega jätkatakse, ilmselt on sellel ka mingi reaalne sisu. Ilmselt midagi, mis seostub EFSFiga või veel midagi. Aga nädalavahetuse jooksul saab kiibitsejatele selgeks, et mingit kohest põhimõttelist muutust ei tule, et asjad jäävad endiselt ebamääraseks ning poliitikud on rajanud oma skeemid lootusele, et ehk äkki turud aktsepteerivad nende väljapakutut. Ehk-äkki-asjad on tavaliselt kehvad asjad.

Mul on raske ettekujutada võlaprobleemi lahendust, mis oleks juriidiliselt võimalik ja reaalselt läbiviidav mitmetes (nb!) riikides ning annaks kohese positiivse efekti. Aga võib-olla ma eksin.

Mida oleks mõistlik oodata?

Võlaprobleemi kiireks lahenduseks on võlgade restruktureerimine, millele viitasin ka eelmises postituses. Eelkõige võlgade tagasimaksmise edasilükkamise teel, kuigi mulle tundub, et vähemalt osa võlga tuleb ka maha kanda, seda eelkõige Kreeka puhul (seal tõenäoliselt enamus). Kuid tundub, et teema on suurema osa poliitikute jaoks tabu, ilmselt psüholoogilistel põhjustel. Tõenäoliselt on ka hirm, et kui hakata ühe riigi võlga näppima, siis hakatakse ootama sama teistes riikides. Aga mis keelab võtta ette kõik probleemsed riigid enam-vähem korraga? No jah, säästud ja pangad ja … Aga küsimus on ju lihtne, kas lasta asjadel täiesti käest minna ja kaotada kõik või enamus, või leppida vähese kaotusega. Kui laenuandjatel on selge, et valida on kas nii või naa ning kolmandat ega neljandat varianti ei ole, küll siis suudetakse ka vajalikud otsused teha. Kindlate variantide puhul on ka see hea asi, et kaovad paanikat õhutavad oletused ning need annavad võimaluse tegeleda ja kontsentreeruda konkreetsetele asjadele.

Võlgade restruktureerimine toob küll finantssektorile ja ka teistele erasektori võlausaldajatele kahjusid, isegi riigisektorile (kui nad on teistele riikidele laenu andnud), kuid mõistliku asjade korralduse juures on võimalik neid kahjusid piirata.

Üks lahendus ei tööta

Väga palju on räägitud sellest, et Euroopa (tegelikult ei tohiks unustada siinjuures ka USAd) ei saa kasutada üksnes kärpimist, tuleb ka majanduskasvu toetada. Kärbete vastastel on selles osas õigus, et kui pidevalt kärpida, siis lõpuks võib sattuda nõiaringi, kus majandus pidevalt kahaneb ja see sunnib edasi eelarvet kärpima jne. Häda on selles, et alternatiive nad ei paku.

Reaalselt tuleb mõnevõrra kärpida kulutusi, mõnevõrra tulusid suurendada – ka makse tõstes ja riigivaralt tulu saades -, kuid samuti tuleb kulutused ümberjagada. Võlakoorma all vankuv riik ei saa võlga suurendada. Esiteks seetõttu, et see suurendab võlgade tagasimaksmiseks ja intresside tasumiseks minevaid summasid, sealjuures seetõttu, et intressimäärad tõusevad. Teiseks seetõttu, et ega talle enam laenu ei antakski.

Ma tõesti ei tea, kui palju teistes Euroopa riikides tegeletakse kulutuste ümberkorraldamisega, kuid vaadates seda, et sellest üldse ingliskeelses meedias ei räägita, siis tundub, et see pole eriti ulatuslik. Südamest loodan, et eksin ja minu teadmatuse põhjuseks on piiratud keeleoskus ja angloameerika ajakirjanduse huvipuudus teema vastu.

Fiskaalne lähenemine eurotsoonis on tõesti oluline, eriti pikaajalisemalt vaadates, kuid sellel on piirid eelkõige riikide ja demokraatia poolt vaadates. Vast oleks kõige pealt vajalik, et kõik oma suud puhtaks räägiksid ja oma kohvrite tegeliku sisu välja tooksid. Ilma poliitilise sõnamulinata. Nii öelda uus start ja igaüks, kes reegleid järgnevalt rikub, saab valusalt vastu näppe, olgu ta või Saksamaa.

Aga on veel üks võimalus, mille ümber viimasel ajal juba rohkem tiireldakse. Nimelt on üpris võimalik, et lõpuks maksab Saksamaa kõik kinni, või peaaegu kõik. Tõsiasi on see, et reaalselt on Saksamaal kõige enam kaotada. Küll võib-olla mitte otseselt, vaid eelkõige kaudselt. Seega on see variant täiesti võimalik, küsimus on vaid selles, millal sakslased seda endale tunnistada julgevad. Muideks, see variant ei välista võlgade restruktureerimist.