Majandusteooria lähtub eeldusest, et majandussubjektid (inimesed, ettevõtted) teevad oma otsused eesmärgiga maksimiseerida oma heaolu. Ettevõtete puhul on selleks kasum, inimeste puhul võib selleks olla ka midagi muud peale raha, näiteks tunnustus, heakskiit ja mitte-halvakspanu. Sellest, kuidas see meie igapäevast tegevust mõjutab vahel ka päris värvikal moel, on kirjutatud näiteks Freaconomics’is ja selle järjest Superfreaconomics’is (esimene on eestikeelsena ilmunud pealkirja Hullumajandus all).

Praegu IRLi rappival elamislubade skandaal pakub ühe Freaconomicsisse sobiva näite, mis väga hästi illustreerib nii inimeste püüet oma kasusid maksimiseerida, kuid annab võimaluse piiluda ka alternatiivkulude maailma. Sama kehtib muide kõikide nn JOKK skeemide kohta.

Elamisluba võib vabalt vaadelda kaubana, kusjuures üpris väärtusliku kaubana, sest lisaks elukohale Eestis annab ta võimaluse elada ja liikuda ka teistes Euroopa Liidu riikides. Elamisluba on oluliselt väärtuslikum kui ükskõik milline viisa, sest viimased võivad seada piirangud liikumisele, külastuskordadele, tegevustele ja riigis viibimise ajale. Mõningatel juhtumitel on viisa ka üpris kulukas, näiteks kui valdavalt on saadaval üksnes 2 nädalased ühekordsed turismiviisad. Seetõttu võib väga lihtsalt teha järelduse, et isikute jaoks, kes soovivad ükskõik mis põhjusel palju veeta aega ELis, seal elada ja tegeleda äriga (töötada) ning käia korduvalt üle piiri, on elamisloal oluline väärtus.

Eesti seadusandluses on lähtutud sellest, et elamisluba ettevõtjale tuleb pärast panustamist, justkui tasuna tehtu eest ehk peale seda kui inimene on investeerinud Eesti majandusse. Eeldatakse suhteliselt suurt rahakulutust, sellist, mis kinnitaks inimese huvi selle investeeringu vastu ja elamisluba annaks seega võimaluse oma suurt investeeringut jälgida ja juhtida. Siin ilmneb esimene nõrk koht süsteemis – „suur“ on suhteline mõiste – ja kahjuks pole seda võimalik kaotada. Eesti jaoks oluline investeerimissumma võib rikka venelase, araablase või hiinlase jaoks olla summa, mis ei vääri erilist tähelepanu.

Väärtuste erinevus on see, mis loob võimaluse äriks. Ei hakkaks süvenema põhjustesse, miks võiks elamisluba olla nii väärtuslik – on palju asju, mida inimesed väga erinevalt väärtustavad. Oluline on see, et ilmselt on olemas inimesi, kelle jaoks on elamisluba väga väärtuslik ning oluliselt väärtuslikum kui selle eest küsitav investeering. Kui on nõudlus, siis kipub ka pakkumine tekkima.

Pakkumise ja nõudluse tasakaalustab hind. Eesti (ja seega ka ELi) elamisloa hind on investeering Eestisse. Põhimõtteliselt peaksid sellega olema huvid tasakaalustatud: investor sai ihaldatud elamisloa ja Eesti sai investeeringu, mis majandust edasi viib. Probleem on siis, kui Eestisse tehtud investeering on näiline investeering – siis on tegemist elamisloa ostu-müügiga ning Eesti riik, mille majandus peaks investeeringust tulu saama, jääb tühjade pihkudega. Teine küsimus seostub olukorraga, mil elamisloa saaja investeering Eesti majandusse osutus tuntavalt väiksemaks selle elamisloa väärtusest selle saajale. Sel juhul pidi keegi selle väärtuste vahe enda taskusse panema ning ilmselt ei olnud see Eesti majandus. Nimelt ei ole olemas põhjust, miks peaks mingit kaupa müüdama alla tema väärtuse.

Mida me majanduslikus mõttes nägime, oli poliitikute otsus osaleda äris, mis pakkus tulu. Võimalikku maine langust ja poliitilist kahju hinnati ilmselt väiksemaks saadavast tulust. Arvestades isikute positsioone Eesti poliitikas, tuleb arvata, et kasu ärist pidi olema märkimisväärne võrreldes potentsiaalse kahjuga. Kuid võimalik, et tegu oli rumalate meestega, kes hindasid valesti tõenäosust, et asi avalikuks tuleb ja mis selle kahjud on. Sel juhul tuleb tõdeda, et ahnus ja rumalus käivad käsikäes.

Iseenesest oleks muidugi huvipakkuv ka analüüsida, mis võisid olla nende eeldatud kahjud (ehk alternatiivkulud). Sellest kavatsen kirjutada homme.