Ebakindlus püsib

2012. aastasse läheb maailmamajandus ebakindlalt: olemata taastunud 2008. aasta sügisesest ehmatusest ja sellele järgnenud kriisist on majandusolud arenenud maades taas halvanud määrani, mis viitab kui mitte majanduslangusele siis vähemalt seisakule. Tähelepanu all on küll eelkõige eurotsoon, kuid asjad ei ole paremad väljaspool Euroopatki. Järjest enam hakatakse märkama ka USA probleeme ning võimalusi, et nii mõnigi seni kiiresti kasvanud arengumaa võib kriisi söösta.

Poliitilised protsessid paljudes riikides tunduvad liikuvat plahvatusohtlikesse vastasseisudesse. Need on viimasel kümnendil ja ka 2011. aastal niigi palju muret valmistanud ja tundub, et lähiaastail poliitiliste kriiside puhkemise tõenäosus kasvab. Lisaks arengumaadele on ka jõukad riigid liikumas poliitiliselt heitlikumatesse vetesse: rahulolematus on kasvanud märkimisväärselt ning järjest valjuhäälsemaks on muutunud mitmesugused populistlikud, poliitilise ja majandusliku estabilishment’i vastased ning äärmusliikumised. Nii ongi kogu maailmas majanduslikule ebakindlusele lisandunud üpris korralik annus poliitilist ebakindlust.
Jõukuse kasvu lootused on paljudes riikides asendumas reaalsusega, mis viitab heaolu vähenemisele lähiaastail kui mitte kümnenditel. See muutab ka poliitilised protsessid halvemini prognoositavaks ja plahvatusohtlikumaks. Tundub, et maailm on sisenenud uude suurte muutuste ajajärku.

Majanduskasv maailmas aeglustub

Maailma majanduses jätkub kasv ka 2012. aastal, kuid oluliselt aeglasemalt varasematest aastatest. Arenenud riikides kasv aeglustub, mõnedes on oodata ka majanduslangust ning ka arengumaade majanduskasv jääb väliste ja sisemiste arengute tõttu tagasihoidlikumaks.

2013. aasta kasvu väljavaated on paremad, kuid seda eeldusel, et ei käivitu mõni või mitu rohketest riskidest. 2013. aasta ja tõenäoliselt juba 2012. aasta II poole pisut paremad majandusarengud seostuvad eelkõige sellega, et praegu majandusaktiivsust – eriti investeeringuid – pärssiv pessimism annab mõnevõrra järele. Ühelt poolt oli 2011. aasta II poole pessimism ülepingutatud (kuid see mõjutab 2012. aasta I poole tellimusi ja investeeringuid, aga ka tarbimist), teisalt harjutakse aegamööda sellega, et lähiaastail ja suure tõenäosusega kümnendil jääbki majanduskasv arenenud maades veel hiljuti normaalsena tundunud tasemest, mis tegelikult oli kunstlikult kõrge, tuntavalt väiksemaks. On võimalik, et reaalsus osutub 2012. aastal paljudes riikides pisut paremaks kardetust, mistõttu 2013. aastal võib oodata väikest kergendusohet.

Pikaajaline kohandumine Läänes

Siiski tuleb oma mõttemaailma osaks võtta teadmine, et Lääne majandusprobleemide lahendamine võtab aastaid. Kogu see paratamatu kohandumisprotsess osutub pikaajaliseks, valuliseks, ühiskondi tõsiselt raputavaks ja inimeste seniseid seisukohti kardinaalselt ümber kujundavaks. Üpris tõenäoliselt tuleb aeg-ajalt paremaid aegu, kuid neile järgnevad kehvemad ning kokkuvõttes on üpris keeruline öelda, kaua kogu kohandumisprotsess aega võtab ning milliseks lõpptulemus osutub.

On üpris selge, et isegi õigeajalised ja adekvaatsed poliitikareageeringud ei välista Lääne majanduse stagnatsiooni lähimal kümnendil, sest lähiajal lahendamist vajavate probleemide iseloom tähendab paratamatult teatavat majanduslikku segadust, mil tagasiminekud ja ebaühtlane areng on välistamatud. Kui võtta aga arvesse veel tegelik reaalsus, kus poliitilised otsused jäävad peaaegu eranditult hiljaks ning on peaaegu alati kellegi ootustele mittevastavad, siis võibki mõista, miks majanduslik tagasilöök ei saa olla pehme ja lühiajaline. Negatiivsed reageeringud meedias ja poliitiline kemplemine on garanteeritud, see aga kipub tavaliselt pessimismi suurendama, kehv tuju aga investeerima ja tarbima ei pane.

Seetõttu tulebki teha viimastel kümnenditel kujunenud normaalsuse hinnagutes olulised korrektiivid: arenenud maade viimase 30 aasta keskmiselt 2,5% majanduskasvu asemel tuleb järgneval kümnekonnal aastal arvestada tuntavalt madalama 1-1,5% kasvuga, kusjuures 2009.-13. aasta keskmine majanduskasv osutub tõenäoliselt olevat vaid pisut nullist suurem.

Kuigi praegu on mitmetel põhjustel tule all eurotsoon ja Euroopa Liit laiemalt, pole olukord piirkonnast väljajäävates arenenud riikides parem, sest ka neid vaevavad samad probleemid, mis Euroopatki: kohanematus muutunud maailmaga ja elamine üle oma võimaluste. Majanduskasv USAs ja Suurbritannias ei osutu paremaks eurotsooni omast – viimases vähemalt lähiaastail ilmselt kehvemakski -, ning  Jaapan püsib traditsiooniliselt kehval kasvulainel, kuigi investeerimisvajadus peale maavärinat ja tuumakriisi võib ajutiselt kasvu toetada. Arenenud riikide kasv ei toetu lähiaastail mitte suurtel, vaid väiksematel majandustel, kuid kuna need on sõltuvuses suurematest, ei ole neilgi kõige paremad ajad. Kui veel arengumaadeski asjad tõsiselt paigast läheksid, sukelduksid nemadki majanduslangusesse.

Jõukate riikide majanduskasv on paratamatusena väiksem vaesemate omast: lihtsalt kasvuruumi on vähemaks jäänud. Lisaks võib alati esitada filosoofilise küsimuse kasvu mõtekusest ja vajalikkusest olukorras, kus heaolu tase on väga kõrge (maailma võrdluses) ja iga lisatarbimisühik tähendab lisasurvet keskkonnale.

Jõukate riikide kriisi sügavam sisu on selles, et kohandumisprotsessi käigus tuleb loobuda heaolust, mis on saavutatud üle oma võimete ja võimaluste elades ehk siis tulevastelt põlvedelt laenu võttes. Kuna selline eluviis on päris mitmes riigis juba pikalt kestnud, siis nüüd ongi jõudnud kätte aeg, mil nooremad ja tööjõulised põlvkonnad peavad oma vanemate võlgu tagasi maksma. Kahjuks tähendab see suuremaid makse, töötust ja väiksemat heaolu. Heaolus tagasiminek on aga väga raske, seda nii psühholoogiliselt kui ka ühiskondlikkult. Kes meist tahaks homme elada halvemini kui täna? Ja alati tekkib küsimus, miks just mina pean millestki loobuma aga mitte keegi teine või miks mina pean rohkemast loobuma kui keegi teine. Seetõttu kuulemegi hättasattunud heaoluriikides järjest enam küsimusi, mis püüavad leida vastust küsimusele kuidas jõukuse vähendamine ühiskonna siseselt jaotada. Vaikse mõttena iga indiviidi peas, et mina kindlasti ei peaks sellest kannatama. Siit saab Occupy– ja erinevad äärmusliikumised  oma kasvava populaarsuse.

Keerulised majandusolud nõuavad oluliste poliitiliste valikute tegemist, kuid vastandlikud grupihuvid ja lähenevad valimised mitmetes riikides teevad otsustamise väga keeruliseks. Iga valik satub mõne huvigrupi laustule alla ning kõikide soove pole lihtsalt võimalik rahuldada nii seetõttu, et riikide rahalised vahendid on väga piiratud, kui ka seetõttu, et grupihuvid ootavad vastandlikke ja üksteist välistavaid lahendusi. Opositsioonid ründavad mõnuga valitsusi tihti mõistamata, et olnuks nad ise võimul, poleks neilgi eriliselt teistsuguseid valikuvõimalusi. Kõik see suurendab ebakindlust veelgi.

Rohked riskid arengumaades

Tundmatuks suuruseks lähiaastate maailmamajanduses on arengumaad. Kuigi üldjoontes paistab nende käekäik olevat parem ning nad peaksid tootmismahtusid kasvatama üldjuhul üpriski jõudsalt, pole sugugi kindel, et see kasv tähendab ka jõukuse suurenemist. Ühelt poolt on rahvaarvu kasv endiselt piisavalt suur, et paljude riikide majanduskasv lihtlabaselt alla neelata. Teisalt jaotub jõukuse kasv arengumaade vahel väga ebaühtlaselt, rääkimata erinevate ühiskonnakihtide vahelisest jaotusest.

Jõukuse kasvades saavad arengumaad järjest enam toetuda sisetarbimisele, kuid nende suur sõltuvus arenenud maailmast püsib, mis tähendab seda, et ekspordi kasvuvõimalused – ja sellega seotud majanduskasv – on vähemalt osaliselt pärsitud. Kuid arengumaades toodetud odavamad kaubad võivad jõukate riikide tarbijaid meelitada ostma importkaupu ja anda seega arengumaadele kasvuvõimaluse. Teisalt on suhteliselt kindel, et vaatamata näilisele edasiminekule välismajandussuhtluses, tuleb arengumaadel järjest enam kokku puutuda mittetavapäraste kaubanduspiirangutega, st erinevate kvaliteedi, tootmisreeglite ja muul viisil seatud piirangutega. Väga raske on praegu hinnata kui tugevaks võivad kujuneda Läänes „Osta kodumaist!“ tüüpi kampaaniad ning kuivõrd võivad tarbijad oma harjumusi muuta. Seni kuni selgeid märke ei ole – aga kindlasti ei jää nad tulemata – võib oletada, et kauba odavuse kriteerium jääb olulisemaks ja see on õnneks arengumaadele ja õnnetuseks jõukate riikide tootjatele.

Kuid arengumaade majandusarenguid ohustavad ka probleemid neis endis. Kuigi majandused toetuvad järjest enam sisenõudlusele ja see oleks ka ainus võimalus nõrgenevat välisnõudlust kompenseerida, on nii mitmeski seni kiirelt kasvanud riigis – näiteks Hiinas, Brasiilias – täheldatud tasakaalustamatuse kasvu majanduses. Sellele viitavad kiirelt kasvavad hinnad, pankade laenuportfellide kehvenev kvaliteet ja üleinvesteerimine mõnedes ja alainvesteerimine teistes valdkondades.
Teine väga tõsine riskide kompleks peitub nende riikide ühiskondades. Ebavõrdsuse kasv, keskkonna küsimused ja ebademokraatlik juhtimine hakkavad valusalt silma hetkel kui majanduse kasvuvõimalused halvenevad ning inimeste tulevikuusk nõrgeneb. Piisab vähesest, et selline ohtlik kokteil ühel hetkel plahvatab. Araabia kevad näitas, et süüteks piisab vähesest. Põhimõtteliselt võib süütematerjalide hulka lugeda kõik olulisemate kaupade hinnad (sj toit ja kütused), mõni halvasti tehtud otsus või ebaõnnestunud ja hiljaksjääv reageering pikka aega kumuleerunud pingete valdkonnas.

Ebademokraatlikes riikides on poliitiline eliit tihtipeale niivõrd irdunud rahvast ja jäänud oma mõtlemises aasta(kümnete)taha, et ei mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse ega suuda adekvaatselt hinnata oma tegevuste tagajärgi ega saa aru, et endised tegevusmallid võivad muutunud oludes anda hoopiski teistsuguse tulemuse varasemast. Tagajärjeks on poliitiliste pingete kuhjumine ühiskonnas ning see hakkab segama ka majanduse toimimist. Kahjuks kipub diktaatorite reageering pingete kuhjumisele ühiskonnas olema väga ühetaoline põhinedes mõtteviisil „üks võidukas sõda“ või leebemas variandis „suur ja paha (välis)vaenlane“. Tõsistes sisekriisides olevad riigid püüavad lahendada sisemisi probleeme tihti sise- või kodumaise vägivalla abil. Tundlikumateks piirkondadeks on endiselt araabia ja islamimaailm laiemalt, SRÜ maad ning kahjuks – nagu ikka – Aafrika.

Arengumaade riskide iseloomu tõttu – neid on ajaliselt ja sisuliselt väga keeruline pikalt ette prognoosida – tuleb põhiprognoosina siiski eeldada, et mingit suuremat sõjalist konflikti – või vähemalt globaalsete tagajärgedega konflikti – ei tekki. Kuid üpris tõenäoline on, et vähemalt osade arengumaade kasvu pärsivad ka sisemised majanduslikud ja poliitilised tegurid. Välispoliitilised pinged aga pakuvad närvilisust kogu maailmale. Tulemuseks on varasemast mõnevõrra aeglasem, kuid arenenud maade jaoks siiski täiesti kättesaamatu majanduskasv arengumaades.

Seni kuni arengumaades on kasvu, on võimalust ka arenenud maadele. Jõukuse kasv ja vajadus investeerida annab võimaluse arenenud maade tootjatele, kuid üksnes teatud valdkondades, milledeks tõenäoliselt on tootmisseadmed ja kvaliteettarbekaubad. See paneb paremasse positsiooni praegused tugevamad eksportöörid, kuigi annab väikese võimaluse ka odavamatele Lääne tootjatele, kel (veel) pole nime. Kuid muude kaubagruppide osas on Lääne ja nende satelliitide kasvuvõimalused napid. Kasvuvõimalused viitavad aga ka riskidele: nimelt on tootmisseadmed ja kvaliteettarbekaubad tugevalt tsüklilised tooted, seega tähendab igasugune nõudluse nõrgenemine ka kehvemaid kasvuvõimalusi Lääne ettevõtetele.

Hinnatõusu aeglustub, kuid riskid püsivad

Kui tavaliselt tähendab tagasihoidlikum majanduskasv ka tagasihoidlikumat hinnakasvu, siis lähiaastail ei saa selles osas väga kindel olla. Mingi mõju nõudluse nõrgenemisel hindadele kahtlematult on, kuid globaalsed turujõud võivad nii mitmeidki üllatusi pakkuda.

Esiteks ei tasu unustada, et arenevas maailmas jääb majanduskasv siiski suhteliselt kõrgeks. Kuna nende riikide roll maailmamajanduses on kasvanud, siis on sealsel nõudlusel ja hindadel ka varasemast tugevam mõju maailma hinnatasemetele. Lääne analüütikud peavad lõpuks unustama selle, et hinnad maailmas sõltuvad üksnes arenenud riikide majandusseisust. Tagasihoidlik majanduskasv või langus arenenud maailmas ei tähenda enam tagasihoidlikku hinnatõusu kogu maailmas, vastupidi arenenud riigid leivad tulevikus end tihtipeale stagflatsioonilises või sellele lähedases seisus. Maksumäärade, kütuste ja toidukaupade hinnatõusu olukorras ei pruugi deflatsioon sugugi ilmneda, kuigi nõrga nõudluse tõttu võivad nii mõnedki sektorid kogeda ka üpris painajalikult püsivat hinnalangust.

Teiseks ei tohi unustada toormete, eriti nafta ja muude kütuste hindasid, mille püsiva languse tõenäosus on väike. Pole märke, et suuremad naftatootjad oleksid valmis oma tootmismahtusid vaatamata maailma majanduskasvule suurendama: seega jääb püsima kerge hinnatõusu surve. Lisaks ei tasu ka unustada, et suurimad naftatootjad asuvad poliitiliselt väga ebastabiilsetes piirkondades, mis tähendab, et igasugune tootmiskatkestus (või selle oht) suurendab koheselt hindu. Mõeldagu või Iraani naftaembargo mõjudele, mis juba on hindu ülespoole lükanud (võib-olla mitte jäädavalt, kui teised tootjad puudujäägi kompenseerivad).

Ja lõpuks tuleb meeles pidada võimaliku rahatrüki mõju hindadele: kui USA otsustab rahamassi suurendada, siis mõjutab see paratamatult ka dollaris väljendatud hindasid, valuutakursse ja intressimäärasid.

Kõik eeltoodu ei kehti üksnes nafta hinna kohta, analoogselt võivad olla negatiivselt (või ka positiivselt) mõjutatud ka teiste loodusvarade ja põllumajandustoodete hinnad.

Viimaste puhul on igaveseks küsimärgiks klimaatilised olud. Kuid erinevalt poole sajandi tagusest ajast tuleb nüüd alatiselt meeles pidada, et põllumajandustoodete nõudluse ja pakkumise ebakõla on üksnes kasvamas, sest rahvaarv kasvab, kuid põllupinnad püsivad parimal juhul konstantsetena. Süvenemata sellesse äärmiselt keerulisse tuleviku hindade kujunemise protsessi, tuleb siiski meeles pidada, et järsud hinnahüpped ja –langused on põllumajandustoodete puhul ka tulevikus üpris tõenäolised ning nad on üldjuhul halvasti ennustatavad.

Lääne rahapoliitika jääb ekspansiivseks

Arenenud riikide kehvad majandusväljavaated viitavad sellele, et intressimäärad jäävad neis riikides lähiaastatel madalateks. Siiski võivad inflatsioonilised surved ja pisutki paranev majanduskasv tuua kaasa rahapoliitiliste intressimäärade tagasihoidliku tõusu. Kuid just nimelt tagasihoidliku tõusu: üksnes väga tugev inflatsioon võiks panna keskpanku intressimäärasid oluliselt tõstma, kuid lähiajal sellist arengut oodata ei ole.

Madalad intressid keskpankades ei tähenda aga hoopiski mitte seda, et intressimäärad laenajatele madalad oleksid. Riskihinnangute tõus on olnud märkimisväärne ja tõenäolisem on, et need tulevikus veelgi tõusevad. Riigireitingute puhul tuleb kohanduda uue reaalsusega, kus nn riskivabade (st AAA reitinguga) riikide arv on väike ning needki ei ole valmis laenuvõtmist suurendama. Seega tuleb investoritel paratamatult leppida investeeringutega, mille riskihinnangud on kõrgemad ja reitingud madalamad. Üpris pea – võimalik, et juba sel aastal – tuleb kohandada investeerimispoliitikad tõsiasjaga, et AA-reitinguga investeering on üpriski turvaline (aga loomulikult mitte riskivaba) investeering.

Eurotsooni rahapoliitika hindamisel tuleb lähtuda sellest, et Euroopa Keskpanga (edaspidi ECB) eesmärgiks on inflatsiooni ohjamine. Asjaolu, et kehvade majandusolude tõttu on aktsepteeritud ka 3% ulatuvaid aastasi hinnatõuse, ei anna alust arvata, et ECB oma põhieesmärgist loobuks. Muidugi ei saa välistada, et kunagi see juhtuda ei võiks, kuid praeguste seisude, reeglite ja protsesside puhul oleks naiivne oodata peatset põhimõttelist muutust eurotsooni rahapoliitikas.

Jah, kuigi ECB on väga jäigalt seisnud vastu mõningatele poliitikakäikudele, sealjuures rahatrükile, võib siiski öelda, et reaalsed teod on olnud pisut teiselaadsed. Nimelt võib ECB poolt alustatud pikaajalisemate laenude (3 aastat) pakkumist tõlgendada ka pehmema versioonina rahatrükist. Nii mõnedki on seetõttu uut ECB liidrit selle tõttu ka kritiseerinud. Siiski on see samm veel üpriski kaugel eurotsoonist lääne pool harrastatud rahatrüki meetoditest ja ilmselt ei viita lähenevale põhimõttelisele muutusele eurotsooni keskpanga tegevuses. Pikaajaliste laenude puhul on seni veel selgusetu, kas saadud raha liigub ka pankadest reaalmajandusse; tundub, et kui see juhtub, siis üpriski mõõdukas ulatuses. Seega ei saa eurotsooni puhul kindlasti rääkida veel olulisest rahatrükist.

USA ja Suurbritannia puhul on rahapoliitiliste eesmärkide seadmine eurotsooni omast paindlikum ja keskpankade koostöö valitsusega tihedam, mistõttu rahapakkumist tuntavalt kasvatavad poliitikad on tõenäolisemad. Iseasi, kas nad olulist efekti majandusele annavad: seda, et raha ei pruugi liikuda ettevõtete investeeringutesse, vaid hoopiski finantsturgudele ja hindadesse või üksnes pankade bilansiaukude katteks, on juba nähtud ning see on ka põhjus, miks uue rahatrüki alustamisega on oldud ettevaatlikud.

Arengumaade intressimäärad tõenäoliselt valdavalt tõusevad inflatsiooniliste survete kasvades. Kuid nii mitmedki riigid püüavad intressimäärade mõningase alandamisega majanduskasvu kiirendada olukorras, kus majanduskasv on nõrgeneva välisnõudluse tõttu pidurdumas. Konkreetsed rahapoliitilised sammud sõltuvad muidugi ka riikide pangandussüsteemi olukorrast. Niisiis võib arvata, et arengumaade rahapoliitikas on varieeruvus lähiaastail suurem ja võib-olla ootamatudki käiguvahetused riikides üpris tõenäolised.

Lähiajal intressimäärad euro kurssi dollari suhtes eriti ei mõjuta, kuid rahapakkumise mõju osutub oluliseks. Kõige suurem mõju on aga usaldusvõngetel, mis võivad eurot ajutiselt tuntavalt nõrgestada. Kuid tõenäoliselt jääb nende mõju justnimelt ajutiseks – põhjuseks asjaolu, et rahapakkumise kasvatamine USAs on lihtsam ja tõenäolisem. Ka ei ole eurotsooni ja USA majanduslik seis kuigivõrd erinev; viimase nõrgemad majandusnäitajaid tasakaalustab eurotsooni aeglane otsustusprotsess, mis on teinud ja teeb ka tulevikus investoreid väga närviliseks.

Otsustusprotsessid teevad majanduse närviliseks

Kuigi eurotsoon on viimase poole aasta jooksul olnud peaaegu püsivalt maailma majandusteemade tipus, ei saa eurotsooni majandusprobleeme pidada kõige suuremateks maailmas. USA majandusseis pole eurotsooni omast parem, päris mitmetes aspektides on seis teiselpool Atlandi ookeani kehvem, kuid USA tugevuseks on potentsiaalselt kiirem ja selgem otsustusprotsess, mis tähendab, et see on ka paremini ennustatav ning seega investoritele ja meediale paremini käsitletavam. Seda just potentsiaalselt, sest nagu 2011. aasta on näidanud, võivad poliitilised vastuolud USAs tekitada väga tõsise patiseisu ka otsuste langetamisel. Lähenevad presidendivalimised (2012. aasta novembri alguses) suurendavad võimalike vastasseisude tõenäosust oluliselt, kuna vabariiklased näevad võimalust nõrgestada kiiresti populaarsust kaotanud president Obama ja demokraatide positsioone olukorras, kus nende endi read on erinevatest poliitvoolude vastuoludest nõrgad.

Eurotsooni otsustusprotsess on väga pikaldane ja eriti tuntav on kriisiolukordades: lisaks riikidevahelistele vastuoludele tuleb väga palju arvestada ka riikide siseste vastuoludega. Viimaste puhul saavad rahvusvahelist tähelepanu küll kõige enam suuremad riigid (ja see tekitab tunde, et väiksemate riikide puhul on kahjud valitsuskriiside ja erakorraliste valimiste näol normaalsed, peaasi, et aetaks eurotsooni poliitikat), kuid 2011. aasta näitas, et väiksemates riikides (nt Soomes) toimuvat ei saa tähelepanuta jätta.

Kahtlematult võtab maailmal veel tükk aega arusaamaks eurotsooni otsustusprotsessidest ja sellest, mida sellest tasub loota ja mida mitte. Piiride meeldetuletamise eesmärgil tasuks mõned nendest üles lugeda, seda enam, et enamus neist tõenäoliselt lähiaastail ei muutu.

Esiteks ei langeta otsuseid ei Saksamaa ega Prantsusmaa üksi ega koos, seega võivad Merkel ja Sarkozy teha igasuguseid kokkuleppeid, kuid nad vajavad ka teiste – see tähendab veel 15 riigi – nõusolekut omavahelisele kokkuleppele. Saksamaa ja Prantsusmaa majanduslik suurus eurotsoonis ei tähenda, et nad saaksid kuidagi moodi väiksematele ja kehvemas seisus olevatele euroriikidele oma valikuid peale suruda. Jah, minevik on näidanud, et nö vähemtähtsate (s.o. väiksemate) riikide puhul eeldatakse teatavat korrigeerimisvõimalust (nt korduvreferendumite või valitsuskoalitsioonide muutuse kaudu). Siiski ei ole need korrigeerimisvõimalused piiramatud ning kindlalt rakendatavad. Seega tuleb ikkagi leida konsensus 17 riigi huvide vahel. See tähendab, et kui üks euroriikidest on põhimõtteliselt mingi tegevuse vastu – olgu siis põhiseaduslike piirangute tõttu või ilma nendeta – , siis tuleb selle vastuseisuga arvestada. Just sellel põhjusel on üpris vähetõenäoline, et eurotsoon lepiks lähiaastail (kui üldse kunagi) eurobondide või ulatusliku klassikalise rahatrükiga.

Teiseks tuleb arvestada ka erinevate riikide sisepoliitilise olukorraga, sest see võib anda tõsised tagasilööke (nt Soome, Slovakkia, Holland). Ei tasu unustada, et äärmuslikud vaated on majandusolude halvenedes oluliselt laiemalt levinud ja majanduslik lähitulevik annab sellele tõenäoliselt hoogu juurde. Kui veel riigi on lähenemas valimised, siis võib otsuste tegemine muuta väga keeruliseks kui mitte võimatuks. Muidugi sõltub väga palju ka riigi sisestest kokkulepetest ja poliitikatraditsioonidest. Valimised võivad muuta oluliselt riikide poliitilist agendat: ei saa välistada otsesest vastutöötamisest, aga ka eelnevate lepete revideerimist või neist taganemist. Seega tuleb aru saada, et ettepanekud, mis eeldavad osade riikide kulusid samas kui teised neid kandma ei pea, ei lähe läbi (nt eurobondid).

Hetkel kindlana näiv tegevuskava või kokkulepe võib poliitiliste jõudude vahetudes osutuda kasutuks või õhku lennata. Seega ei saa olla kindel, et Prantsusmaa, Itaalia või Kreeka positsioonid on peale kevadisi valimisi praegusega samased. Tõenäoliselt nad seda ei ole, kuid väga keeruline on ka hinnata, millises osas nad seda ei ole ja mida see tähendab reaalsele otsustusprotsessile. Opositsioonide valimiseelne retoorika põhineb paratamatult seniste lepete kriitikal ning seega ei ole võimalik hinnata, kui suures ulatuses on tegemist lihtsalt sõnadega ja kui suures ulatuses põhimõttelise vastuseisuga.

Kolmandaks tuleb – ja sellele on eelpool viidatud – arvestada ECBle antud mandaadiga. ECB ei saa oma tegevusega seda ületada, selle muutumine oleks aga äärmiselt aeganõudev ja vähemalt praeguste teadmiste kohaselt väga vähetõenäoline.

Neljandaks tuleb mõista, et otsustusprotsess on ELis tervikuna aeglane ning põhimõtteliste muutuste tegemiseni jõudmine võtab väga palju aega (aastaid!). Seda ühelt poolt seetõttu, et põhimõtteliste muudatuste tegemine eeldab konsensust – nagu eelpool viidatud riikide vahel ja riikide sees -, kuid tihti ei piisa sealjuures 17 riigi konsensusest, vaid vaja on 27 riigi oma (2012. aasta juulist kui liitub Horvaatia 28 riigi omast). Teisalt kui see konsensus ongi leitud valitsuste vahel, siis peavad saavutatud lepped läbima pikaldase ratifitseerimisprotsessi riikide sees, kus igasugused eelviidatud vastuolud taas protsessi pidurdama hakkavad. Seega on pole võimalik, et lähiaastail tehtaks ELi või eurotsooni ülesehituses või otsustusprotessis mingeid põhimõttelisi muudatusi. Muuseas tähendab see ka seda, et föderaliseerumisprotsess, millest viimastel kuudel on palju räägitud, ei saa muutuda intensiivsemaks, ei saa isegi välistada, et see tegelikult ei lähe see protsess isegi edasi. Viidatud on, et 9. detsembril 2011. aastal sõlmitud lepe võib vajada Iirimaal referendumit, rääkimata nõusolekust riikide parlamentides, mis ei pruugi sugugi sujuvalt tulla.

Sellises jäikate piirangute keskkonnas võib kergesti tekkida küsimus, kuidas saab eurotsoon üldse funktsioneerida ja kauaks teda siis on. Ilmselt tuleb lihtsalt aktsepteerida eurotsooni sellisena nagu ta on ehk siis üpris kohmakat ja jäika süsteemi põhimõtteliste muutuste ja kiirete lahenduste jaoks. Üpriski mõttetu on loota, et eurotsoonist võiks saada dünaamiline ja kiireid otsuseid langetav majanduspiirkond. Võib-olla võib see juhtuda aastakümnete pärast, aga selles ei tasu sugugi kindel olla. Samas ei tähenda süsteemi jäikus ja kohmakus ilmtingimata seda, et eurotsoon või Euroopa Liit laguneksid: ühendusest saadavad kasud on siiski üpriski ulatuslikud. Võib-olla tuleb lihtsalt mõne aja möödudes aktsepteerida, et integratsiooniga edasiminekust ei saa hetkel asja ning arukam on püsida hetkel saavutatud konsensuse läheduses.

Kuigi praegu võib see tunduda väga piinarikkana ja närveldama ajavana, on selles jäikuses ka oma pikaajaline väärtus: see annab väga kindla ja selge pikaajalise majanduspoliitilise perspektiivi ehk võimaluse olla üpriski kindel tulevikus tehtavates otsustes. Lihtsalt tuleb aktsepteerida eurotsooni ja Euroopa Liitu sellisena nagu ta on. Jah, lühiajaliselt tähendab see väga piinarikast kohandumist, kuid seda võib võtta ka koolirahana, mis varasematel aastatel jäi erinevatel, eelkõige poliitilistel põhjustel maksmata.

Ootused ja reaalsus ei ühti tihtipeale

2011. aasta edenedes muutusid prognoosid järjest pessimistlikumateks ning kõige suurema pessimismi kohaks oli eurotsoon. Detsembri alguses jõuti hüsteeriliste hüüatusteni, mis teatasid loetud päevade järel saabuvast eurotsooni lõpust. Nagu me kõik võime praegu tõdeda, on eurotsoon endiselt alles ning tundub, et jõulumeeleoludes on paanika taandunud. Kuid nii nagu hakkavad lõppema jõulupuhkused Euroopas ja Ameerikas, hakkavad meeleolud taas muutuma paanilisemaks.

Optimismiks kahtlematult põhjust pole ja alanud aasta – nii nagu järgmisedki – võivad tuua väga halbu majandusuudiseid. Kuid samuti pole põhjust paanikaks: on selge, et kohandumisprotsess arenenud riikide majandustes – ja mitte üksnes eurotsoonis – tuleb pikaldane, paremate ja kehvemate uudiste ja aegadega. Mitmed uudised osutuvad suhteliselt oodatuteks – näiteks mõned valitsusvahetused ja venivad läbirääkimised valitsuskoalitsioonide moodustamiseks, raskused eelarvete kohandamisel jne – ja seetõttu on mõneti kummaline, et nende pärast juba praegu on hakatud vahtu üles kloppima. Küsimus on rohkem neis ootamatustes, mille tulekut pole täpselt võimalik prognoosida. Tulevikus on kolme sorti sündmusi: nendega, mille toimumine on väga tõenäoline, tuleb arvestada ja oma tegevus neile sobivaks kohanduda; nendeks sündmusteks, mis võivad toimuda, tuleb arukalt valmistuda ning nende puhul, mida me ette ei saa näha, ei saa ka valmistuda ja nende pärast ei ole mõtekas ka muretseda.

Mitmed viimastel kuudel avaldatud majandustulemused ja kindlustunde indikaatorid viitavad sellele, et majandusprotsessid on nii mitmelgi juhul olnud paremad oodatust. Jah, olukord on halvenenud, kuid mitte nii dramaatiliselt nagu võiks ajakirjandust lugedes tunduda. Siiski võib arvata, et üleüldine ebakindlus mõjutas 2011. aasta lõpu ja 2012. aasta alguse investeeringuid ja tarbimist. Kui uusi paanikapõhjustajaid ei tule, siis võib 2012. aasta II pooles ja veelgi tõenäolisemalt 2013. aastal oodata arenenud maade majandustes mõningast paranemist. Aga veel kord meeldetuletuseks: see paranemine ei ole naasmine viie aasta tagusesse aega.