Kui majandus kasvab kiiresti, siis peaks ka hinnatõus kiirenema, majanduskasvu aeglustumine tähendab ka hinnatõusu aeglustumist. Kui tõus läheb liialt kiireks, siis jõuab majandus keemistemperatuurini, millele järgneb langus. Deflatsioon on aga majanduspiin. See on teadmine, mis on pannud ja paneb keskpangad ja valitsused tegutsema hinnatõusu ohjamise ja vahel ka kiirendamise nimel. Seega võiks oletada, et kui valitsused ja keskpangad edukalt tegutsevad, siis liiguvad majanduskasv ja inflatsioon enam-vähem unisoonis

Eurostati andmed 1997.-2010.aasta majanduskasvu ja tarbijahindade (HICP) kasvu kohta annavad riigiti väga vastuolulise pildi. Korrelatsioonanalüüs näitab, et teooria ja tegelikkuse kooskõlast on asi kaugel.

Suurbritannia (-0,537), Rootsi (-0,514), Rumeenia (-0,511) ja ELi välise Islandi (-0,789) korrelatsioonikordajad on negatiivsed viidates pöördvõrdelisele seosele ehk siis selle, et kõrgem majanduskasv tähendab nendes riikides madalamat inflatsiooni ja kehvem majanduskasv kõrgemat inflatsiooni. Sloveenia (0,405), Saksamaa (0,446), Iirimaa (0,545) ja Hispaania (0,563) korrelatsioonikordajad on positiivsed viidates võrdelisele seosele ehk siis selle, et kõrgema majanduskasvuga kaasneb ka kõrgem inflatsioon ning kehvem majanduskasv nõrgemat hinnatõusu. Lisaks viitavad analoogsele seosele ka USA näitajad (0,505; 1998-2010). Ülejäänud riikide korrelatsioonikordajad märkimisväärset seost majanduskasvu ja hinnatõusu vahel ei näita. Pöördvõrdelise seose poole kalduvad aga Tšehhi, Norra, Slovakkia, Soome, Türgi ja Leedu; võrdelise seose poole ülejäänud, kuigi Hollandi, Prantsusmaa, Läti, Kreeka ja Taani puhul mingist selgest seosest ei saa kindlasti rääkida.

Milles asi? Miks mõnedes – sealjuures selges vähemuses olevates – riikides teooria paistab kehtivat ja teistes mitte?

Kindlasti ei saa rääkida suuruse või majanduse avatuse mõjust, samuti on võimatu seda seostada majanduse avatusega. Seos puudub ka majanduse keskmise kasvu, inflatsiooni või nende näitajate varieeruvuse vahel. Võib küll oletada, et mõnede riikide puhul välistab seose olemasolu rohkete majandusreformide tegemine (nt Rumeenias), mis on majanduskasvu toetanud või inflatsiooni tuntuvalt suurendanud (nt maksude tõusud, hindade vabastamine), ilmselt on oma mõju ka valuutakursside kõikumisel ja valuutasüsteemi muutusel (euro kasutusele võtmine) ning mõningatel juhtudel välisšokkide mõju majandusele.

Arvutused on tehtud aastaste andmete põhjal, mistõttu võib teha oletuse, et inflatsiooni-majanduskasvu omavaheline seos lihtsalt ei ilmne sellisel üldistustasemel väga hästi: võiks ju oletada teatavat viitajalisust. Siiski ei peaks aastased numbrid välistama näitajate vähemalt mõningast korrelleerumist. Selles mõttes on pöördvõrdeline seos Suurbritannias ja Rootsis üllatav. Järelduste tegemisega ei tohiks kiirustada, aga mõtlemisainet on küll, just nagu ka vajadus huvi puhul asjasse rohkem süveneda.