Erinevalt inimesest või ettevõttest võlgnikust, kes ilmselt kohtab seejärel pankrotihaldurit või satub kohtusse, riikidele pankrotihaldureid ei määrata ning tema vara ei hakka keegi teine müüma. Seda siis nii kaua, kuni tegemist on iseseisva riigiga.

Mis saab laenuandjast?

Kui riik ei maksa võlga tagasi, siis saab võlausaldaja (laenuandja) kahju. Kuidas ta selle kahju katab, on tema asi. Väiksemate kahjude puhul saavad näiteks pangad kasutada reserve. Suuremate kahjude puhul on võimalik olemasolevatel omanikel raha juurde lisada. Võib ka uusi omanike kaasata, kuid kehvas seisus ettevõttetel ja kehvades majandusoludes (nagu üldjuhul praegu on), pole uusi omanikke lihtne leida. Abi võib küsida ka valitsuselt või keskpangalt. Tingimused ei pruugi olla küll kõige paremad; riik kipub tihti tahtma osalust, halvemal juhul võtab panga (ajutiselt) üle ning seega jäävad senistele omanikele vaid tühjad pihud.

Kui kahjud on väga suured, siis on riigi sekkumine tõenäoline, sest pank laenab ju hoiustajate raha ning kui laen on nö metsa läinud, siis tuleb hoiustajate raha kompenseerida, sest muidu tulevad nad tänavale ja nõuavad valitsuse vahetust. Õnneks on sellisteks juhtudeks olemas spetsiaalsed fondid, aga riik peab ikkagi – kasvõi ajutiselt – kuskilt raha saama. Ja tuleb loota, et see fondide raha pole laenatud pankrotistunud võlausaldajale.

Kuid pangad ei vahenda üksnes hoiuseid, nende hallata on ka pensionifondid ja muud investeerimisfondid. Viimaste puhul võib riik öelda, et investeerimisrisk ja investeerija oma viga, et nii kehva kohta raha pani. Investor on pahane, aga riigil on põhimõtteliselt selles osas õigus – seni kuni pole seadust rikutud. Tavaliselt tehakse siiski suuremate jamade järel seadustes mõned asjad karmimaks ning rahapaigutajal tuleb loota, et uute tingimuste puhul nende raha investeerimisfondis nii lihtsalt ei kao.

Pensionifondidega, eriti kui tegemist on riigi poolt kohustuslikuks tehtud investeeringuga (Eesti puhul siis pensioni II sambaga), riik nii käituda ei saa. Mingis piirides võib küll öelda, et kehva fondi valisite ja teha reeglid karmimaks, kuid kui pensionirahade kadumise tõttu jäävad pensionärid täiesti ilma tuludeta või osutuvad nende tulud seejärel tühiseks, siis on see vägagi riigi asi. Eestis tuleb praegu küll põhiosa pensionist riigilt (I sambast), kuid päris paljude teiste riikide jaoks oleks praeguste pensionäride varade kadumine pensionifondidest päris suureks probleemiks, sest mingil viisil tuleb ju neile pensionäridele elatusvahendid tagada. Ja võib arvata, et kui need on tuntavalt väiksemad kui varasemalt, siis pensionäridele ja nende sugulastele see ei meeldi. Ehk siis valimistel oleks valitsusele kaotus kindlustatud. Seega peaks riik nende pensionifondide kaotuste korvamiseks päris palju raha kulutama. See on aga juba riigi tulude ja kulude ning laenuvõtmisvõime küsimus. Mõni riik võib seda endale praegu veel (kauaks?) lubada, teistele võib see olla koormav ja kolmandatele ilmvõimatu. Ja ka esimestele tähendaks see lisakulutusi mahus, mis pikaajaliselt võivad olla liialt koormavad majandusele.

Mis saab võlgnikust?

Ilmselt talle vähemalt mõnda aeg laenu ei anta. Seega peab see riik omadega toime tulema ehk siis tõstma maksusid ja alandama kulutusi ehk ajama kulud-tulud tasakaalu. Võib kindel olla, et rahvale see ei meeldi, eriti kui selliseid asju tuleb ulatuslikult teha (aga kui riik on pankrotis, siis ilmselt just seda tulebki teha). On temperamendi ja valikute küsimus, kuidas probleem laheneb, kuid mingil hetkel tuleb siiski tulud ja kulud tasakaalu viia, tõenäoliselt tuleb arvestada poliitilise kriisiga (hea kui üksnes sellega) ning oluliste majanduskahjudega.

Riik saab abi küsida IMFilt (st IMF annab laenu), kuid ega kärpimisest ja maksutõusust ei pääse. Kuna keegi teine laenu ei anna, siis on tingimused karmid ja riigil endal valikuvõimalused ahtad. Ainuke lohutus on vaid teadmine, et ilma IMFita tuleks tulud-kulud kohe tasakaalu viia, IMF annab selleks mõned aastad aega.

Kui ka see ei sobi, siis saab hakata raha trükkima: keskpanga trükitud raha saab valitsus jagada inimestele selleks, et katta kulutusi, mida maksutulud ei kata. Rahatrükk tekitab inflatsiooni. Kui riik liialt hasarti läheb – aga ajalugu on tõestanud, et üldjuhul kipub see juhtuma -, siis hakkab inflatsioon kasvama ja kasvama. Kiire inflatsioon tähendab inimeste vaesumist ja tõsiseid probleeme majanduses, mida pikemalt ja suurem hinnatõus on, seda kurvemad on tagajärjed ühiskonnale. Mingil tasemel jõutakse mitte üksnes valitsuse vahetuseni, vaid ka tõsisema poliitilise kriisini. Hüperinflatsioonist väljumiseks tuleb rahatrükk lõpetada ja viia tulud-kulud tasakaalu ja võimalik, et lõpuks ikkagi välisabi (nt IMFilt) paluda.

Kui aga riigil pole rahatrüki võimalust – näiteks Eurotsooni liikmesmaadel – siis on tal tegelikult vaid kaks valikut. Kas liidust lahkuda ning luua oma (uus) raha, mis oleks oluliselt odavam eurost ning see tähendaks vähemalt ajutiselt hüperinflatsiooni, millest väljumiseks tuleb tulud-kulud tasakaalu viia (vt eelmist lõiku), või siis viia oma kulutused tuludega kohe vastavusse.

Niisiis on tulude-kulude tasakaalustamine paratamatu olenemata sellest kas pankrotistunud riik on eurotsoonis või mitte, küsimus on vaid selles, kas riik teeb seda ise, teiste abiga, kiirelt ja karmilt või pisut pehmemal viisil ning millised on poliitilised ja sotsiaalsed kaotused ning heaolu languse ulatus.

On selge, et tulude ja kulude tasakaalustamine ei meeldi inimestele, sest see tähendab mingitest hüvedest loobumist. See ei meeldi ka ettevõtjaile, sest see mõjub majandusele kehvasti ja neil on raskem on kaupu ja teenuseid müüa. See tähendab, et niigi kehv seis läheb riigis veelgi kehvemaks – töötus tõuseb ja heaolu väheneb, riigi finantsseis halveneb veelgi … Poliitiline kriis on sellises olukorras üpris tõenäoline tulemus, parimal juhul vahetub valitsus, halvemal juhul võidakse jõuda riigi sisulise lagunemiseni (nn läbikukkunud riigini) ja kodusõjani.

Parimal juhul suudab riik suhteliselt kähku end eeskujulikuna näidata (pisuke rahatrükk, pisuke kulude kärbe, pisuke maksutõus, välisabi kasutamine), seda tavaliselt siis kui suudetakse sisepoliitiliselt vähemalt mingid kokkulepped teha, ning seega taastub ka laenuvõtmise võime. Nüüd on juba laenuandjate ja -võtjate mälu ja õppimisvõime küsimus, kas ja kui kiiresti endine olukord taastub. Minevikku vaadates on olnud perioode (kasvõi eelmised kaks kümnendit), kus see on üpris kehv olnud, kuid praegu tundub, et tulenevalt üleüldisest nirust seisust maailmamajanduses, võib minevikus juhtunu suhteliselt kaua meeles püsida.