Kreeka piinad jätkuvad ning see ei tee olemist kergemaks ei Euroopase ega mujal maailmaski. Tundub, et lähenetakse punktile, kus tuleb tõdeda, et ei saa päästa seda, kes päästmist ei soovi. Kreeklaste käitumisel on selles protsessis olnud oluline osa.

Keerulisi otsuseid on raske teha ja pole midagi imelikku, et erinevate huvidega läbirääkijad kasutavad mitmesuguseid võtteid oma huvide kaitseks. Kuid kui üks osapool püüab pidevalt saavutada midagi ekstra, tegeleb pidevalt väljapressimisega ja ei suuda oma sõna pidada, siis ilmselt pole mõtet sellise osapoolega väga palju vaielda.

Kreeka pankrotist on kahjukandjaid teisigi peale Kreeka ja see on andnud võimaluse sealsetel poliitikutel tegeleda väljapressimisega. Viimase hetkeni venitatavad läbirääkimised ja hääletused, tähtaegadest mitte kinni pidamised, uute lisatingimuste esitamine kas vahetult enne kokkuleppe sõlmimist või peale seda, ühe või teise osapoole „väljamarssimised“ jne. Vahelduseks saavutatud kokkulepped, mida ei täideta või mille sees on „augud“.

Ma ei ole kindel, kas kreeka poliitikud on aru saanud, et nad on praeguseks jõudnud “tänu” enda tegevusele punkti, kus neid enam ei usaldata ja kus teiste kannatus on katkemise äärel ning et nende võimalused midagi ekstra saavutada on ammendunud, sest olukord on muutunud ja hirm Kreeka pankroti ees on kõvasti-kõvasti vähenenud. Teistegi riikide poliitikud teavad, et valijatele tuleb vahel rääkida pooltõtt ja näidata end paremana tegelikust, esitada end lihtsate inimeste huvide eest võitlejana ja kodumaa huvide kaitsjana. Kuid kõigel selle on kuskil piir – omasuguste korduv ja pidev lollitamine ja petmine maksab lõpuks kätte.

Tasapisi on tekkinud teatud tulemüür, võib-olla küll mitte väga selgel ja otsesel kujul, kuid nüüdseks tekitatud mehhanisme on väga lihtne kasutada Kreeka reaalse pankrotistumise puhul neid mõneti laiendades ja mõningaid järeleandmisi võimaldades. Kreeka pankrot oleks ikka kulukas, kuid üpris võimalik, et Kreeka “päästmine” oleks nüüd juba sellest kallim. Kreeka võlakirjade ümbervahetamise skeem ja sellega seotud Kreeka pankade päästmise kava, Euroopa pankade kapitali suurendamise kavad ja isegi ECB 3-aastased võlakirjad sobivad sellesse skeemi. Itaalia, Hispaania, Iirimaa ja Portugali abiprogrammid enam-vähem edukalt toimimas. Kreeka pankrot tähendaks kindlasti väga närvilist ja pingelist nädalat-kahte (ja suhteliselt närvilist kahte-kolme kuud takkapihta), kuid tundub, et sellega kaasnevad kulud oleksid väiksemad ja lühiajalisemad, kui kulud, mis kaasnevad Kreeka lõputu kõõlumisega kuristiku serval; seda enam, et tundub et päästetav teeb enda päästmise ise võimalikult raskeks.

Härra Junker võib küll enesekindlalt väita, et Kreeka parlament aktsepteerib pühapäevasel erakorralisel istungjärgul eurotsooni rahandusministrite esitatud nõudmised (eelkõige siis juba kokkulepitud kärbete kinnitamine), kuid reaalsus võib kujuneda teistsuguseks. Mitte kõik kreeka poliitikud ei tundu tajuvat, et nad seisavad tihedalt selg vastu seina ning neil pole erilist liigutamisruumi. Vajadus teha varem tegemata jäetud 325 miljoni euro jagu kärpeid ja anda kinnitus, et kõik suuremad poliitilised parteid toetavad leppeid ka peale aprillikuiseid valimisi, võivad olla need tegurid, mis nii mõnegi sinisilmse valimisvõidu lootja paneb unustama nende seisukoha.

Pikkade ja korduvate läbirääkimiste tulemusena on kreeklaste vastaspooled saanud selgeks nende taktika – ülima dramaatika, viimase hetkeni venitamise ja väljapressimise – ning mõistnud, et asjade ümber pööramiseks tuleb sundida kreeklasi käituma teistsuguste (euroopalikumate) reeglite järgi. Ma ei ole kindel, et kreeklased, täpsemalt sealsed poliitikud, seda mõistavad. Võib-olla mõned, kuid kindlasti mitte kõik.

Seetõttu arvangi, et tõenäosus Kreeka pankrotistumiseks juba lähima kuu jooksul on oluliselt tõusnud.