Väide on täiesti tõene ja selle praktiliseks kajastuseks on tarbijate kindlustunde baromeeter, mis mõõdab inimeste ootusi hõive, säästmise ning perede ja riigi majandusootuste osas. Nimelt on see kindlustunde baromeetri näit suhteliselt hea indikaator selle kohta, kui palju inimesed tarbivad.

Kui inimesed usuvad, et tööpuudus on languses ja majandusseis paraneb, siis nad on ka valmis rohkem kulutama. Kui tarbijate ostude suurenemine tähendab, et kaupluste ja teenindusasutuste käive kasvab, mis omakorda tähendab seda, et tootvad ettevõtted saavad rohkem toota ja müüa ning seega ka majandus kasvab.

Millal on aga inimeste ootused positiivsed? Eks ikka siis, kui nad antud hetkel end hästi tunnevad ja tajuvad, et vähemalt lähiajal asjad halvemaks ei lähe. Suurem osa inimesi teeb tulevikuhinnangu olemasoleva ajahetke või lähimineviku põhjal, kuid ootused on mõjutatud ka sellest, mida teatakse või usutakse tulevikus juhtuvat. Kui ajakirjanduses – ja sealt suurem osa inimesi oma teadmised neile võõrastest valdkondadest saavad –  räägitakse sellest, et mõne kuu pärast tuleb katastroof, siis võib hirm selle läheneva katastroofi ees tulevikuootusi kõvasti mõjutada. Tegelikult ei piisa isegi katastroofi ennustamisest – neid tegelikult ei taha inimene üldjuhul uskuda – piisab sellest, kui veenvalt ja pidevalt rääkida tõsistest probleemidest, raskustest, kriisidest ja nii edasi. Muideks, paljudel asjadel on omadus lõpuks juhtuda, eriti kui seda piisavalt kaua ja järjekindlalt korrutada – mäletate kaua kinnisvarakriisi saabumist ennustati? Aga see selleks.

Kindlustunde võnked on tihti hooajas kinni – selge, et enne jõule ostetakse rohkem kaupu ja ettevõtted peavad seega oktoobris-novembris rohkem tootma, samas kui jaanuar on üpris rahulik kuu – , kuid üldine meelolutoonus võib kindlustunde tasemeid vahel oluliselt nihutada.

Eesti tarbijate kindlustunde indikaator püsis 2005.aasta oktoobrist 2007.aasta juulini postiivsena. See oli tegelikult suhteliselt ainulaadne nähtus – tarbijad kipuvad oma tuleviku ootustes olema suhteliselt pessimistlikud, sest alati võib karta, et asjad lähevad halvemaks – võib jääda tööta või läheb riigi majanduses midagi viltu. Seetõttu püsivad tarbijate kindlustunde indikaatorid üldjuhul ka headel aegadel negatiivsel poolel (kindlustunde indikaatorite väärtused võivad kõikuda +100 ja -100 vahel): miinus on headel aegadel lihtsalt väiksem, halbadel aegadel suurem. Eesti Euroopas ainulaadse positiivse tarbijate kindlustunde põhjus oli üldises usus, et asjad saavad üksnes paremaks minna. Me võime küll ironiseerida reformikate valimisloosungi üle, kuid ilmselt uskusid meist väga paljud sisimas, et Eesti jõuab viie Euroopa rikkama riigi hulka, või kui just mitte viie, siis seitsme rikkama hulka kindlasti. Asjad said minna üksnes paremaks, sest seni nad oli ju läinud!

Tarbijate kindlustunde madalpunkt oli 2009.aasta märtsis (-38 punkti, mis pole tegelikult eriti madal teiste riikidega võrreldes ja reaalseid olusid vaadates) ja 2011.aasta alguses jõuti taas positiivse pooleni. Seda polnud siiski kauaks: augustist alates võttis kindlustunne suuna allapoole, sest jutud Kreekast ja eurost tegid tarbijad murelikuks. See oli omalaadne liikumine, kus ootuste foon vajus – täpsemalt novembrini, mil paanika Kreeka üle võimendati maksimaalseks -, kuid reaalsus näitas midagi muud. Tarbijate kulutused kasvasid, reaalselt, mitte hinnatõusu tõttu. Sel aastal on tarbijate ebakindlus aegamööda vähenenud, kuid on üldise meeleolu vahetumine on hilinenult jõudnud lõpuks ka meediasse.

Mis on selle suhteliselt kõrge – kuigi väheneva – pessimismi põhjus? Ilmselt osaliselt selles, et nüüd on selgeks saanud, et suurt roosat unistust Soome rikkusest ei ole võimalik lähiaastail saavutada. 90ndate alguses toitis usk positiivsest tulevikust üldist meelsusfooni ning 2009-2010.aastal usuti, et see kõik on ajutine ning kriis järel jätkame sealt, kus pooleli jäi. Nüüdseks on selgeks saanud, et kriisil on tagajärjed ja kriis ei ole lihtsalt paus, vaid nihe allapoole, et tuleb taas läbida see maa, mis üks kord on juba läbitud. Kahtlematult see frustreerib.

Võimalik, et meie teadvusse on jõudnud ka arusaam, et 7-8-9-10% majanduskasv ei pruugi enam naasta ning edaspidi on kasv 3-4-5%. Või see, et palgatõus ei tule enam 10-15-20% aastas, vaid parimal juhul 5-6%. Kahtlematult ei tee see meid rõõmsamaks. Hästi ei mõju ka see, et kõige paremini silmahakkav hinnasilt – bensiini oma – näitab peaaegu iga päev uut ja suuremat numbrit!

Üldises optimismiusus võis tähele panemata jätta teiste inimeste mühaklikkuse, labasuse, rumaluse, kadeduse ja ahnuse, kehvas meeleolus näeme seda kõike eriti teravalt. See frustreerib. Ilmselt suur osa inimestest usub või vähemalt loodab siiralt, et poliitikud ja riigijuhid peaksid olema eriti ausad, eetilised, tasakaalukad ja targad inimesed (see on omamoodi usk heasse ja õiglasesse kuningasse). Reaalsus näitab, et nad samasugused kui meie, veelgi enam, sellised nagu me ise kardame, et me oleme. Ja see tekitab lootusetuse tunde – kes siis meid päästab? Kes näitab seda õiget teed välja?

Roosamannavahune optimism on halb, padumust pessimism samuti. Eestlase temperament võib küll kreeklase omast vähem kõikuda, kuid tundub, et meeleolude võnkeamplituudid on laiemad ja püsivamad. Kevad on käes ja nüüd oleks hea aeg vaadata maailma taas pisut optimistlikuma ja sõbralikuma pilguga, olla pisut parem ja saada veelgi paremaks. See on siis minu kevadelootus.