Eesti valitsemissektori eelarve ülejääk oli 2011.aastal 1% SKP-st ja võlatase 6% SKP-st. Arvestades asjaolu, et 2010.aasta lõpus, eelarvet vastuvõttes, oodati hoopistükis puudujääki suuruses 1,6% SKP-st, on kindlasti tegemist hea tulemusega. Teisalt ei tasuks siiski ka liialt optimismi kalduda: tollane majandusprognoos ei vasta mitte sellele, mis majanduses reaalselt juhtus. Meenutuseks: oodati 3,6% majanduskasvu ja 5,6% nominaalkasvu, reaalsus 7,6% ja 11,7%. Erinevus on enam kui kahekordne. Ka teiste olulisemate näitajate osas olid eelarvet koostades ootused tuntavalt erinevad sellest, milliseks kujunes tegelikkus.

Eesti majanduse prognoosimine on kindlasti oluliselt keerulisem kui näiteks Saksamaa või Soome majanduse prognoosimine. Kasvõi seetõttu, et Eesti majandus on dünaamilisem, avatum ja väiksem ning sellel on väga tugev mõju prognoositavusele. Kuid 2010.aastal tehtud prognoosid olid kindlasti mõjutatud ka mööduvast majanduskriisist – tundus olevat põhjendatud olla ootustes ettevaatlik. Situatsioon oli siiski uus – sellise sügavusega ja joontega kriisi polnud väga pikalt olnud vist kuskil maailmas, kindlasti mitte Euroopas ja nn Läänes. Nii et ei tasu siingi majandusprognooside osas väga erilisi etteheiteid teha.

Teine asi on eelarveprognoosiga, eriti maksuprognoosiga. Maksutulude prognoosi ületas reaalsust suhteliselt tagasihoidlikult, vaid 2,2%. Tulumaksu laekumine jäi oodatust 3,6% väiksemaks, sest ettevõtete tulumaksust sai riigieelarve 12% loodetust vähem. Sotsiaalmaksu ülelaekumine oli 2,9%, käibemaksul 3,3% ja aktsiisidel 1,8%. Arvestades majandusprognoosist tulenevaid eeldusi, oleksid maksuprognoosid pidanud olema päris jupi jagu tagasihoidlikumad sellest, millised nad reaalselt olid. Või siis oleksid pidanud reaalsed maksulaekumised olema tuntavalt paremad 2010.aasta lõpus prognoositust. Valitsussektori 2011.aasta eelarve prognoositust tuntavalt parem seis ei tulene mitte maksutuludest, vaid hoopis tagasihoidlikumatest kulutustest ja mittemaksulistest tuludest, mis märkimisväärses ulatuses sõltuvad tehtavatest (sj poliitilistest) otsusest ja on seega tavapäraste prognoosimeetoditega keerulised teha.

Seega ei tasuks valitsusel eelarve positiivse tulemuse pärast rinda eriti kummi ajada. Kui rahandusministeerium oleks osanud hinnata majanduse käekäiku täpsemalt, siis üpris tõenäoliselt oleks ka eelarve tulemus olnud teistsugune ning eelarve seinsuks kenasti miinuses. Lihtsalt seepärast, et lisaks suurematele tuludele oleks ka kulutused planeeritud suurematena. Ja maksutulude puhul oli 2011.aasta eelarves ilmselgelt tegemist üleprognoosiga.

See kõik aga ei tähenda, et riigieelarvet peaks koostama optimistlike prognooside põhjal, ettevaatlikkus on siin täiesti asja eest. Kuid samuti ei tähenda see seda, et eelarvesse võiks õhku sisse puhuda.