Eesti majandus sõltub üpris palju, võib isegi öelda, et eluliselt ekspordi võimalustest. Seetõttu on kindlasti oluline, mis toimub piiri taga. Pilt on üpriski hallitooniline. Samas ei tasu ka liigsesse pessimismi minna, mis tundub olevat juhtumas sel nädalal teatavaks saanud Eesti majanduskasvu prognoosidega. Ma ei ole sugugi kindel, et kasvuprognooside tuntav alandamine on põhjendatud. Minu arvates on välised riskid küll mõnevõrra muutunud, kuid nende kumulatiivne mõju on küll tagasihoidlik, kuid ennem positiivse kui negatiivse märgiga.

Soome-Rootsi pluss- ja miinusmõjud

Eesti majandus on tugevalt seotud Soome ja Rootsi majandustega ja seal toimuv mõjutab paratamatult meidki. Need majandused on nüüd samuti asumas oma konkurentsivõime vähenemise ja ülejõu elamise tagajärjel tekkinud tasakaalustamatusi likvideerima, mis tähendab majandusstiimulite nõrgenemist ning eelarvepoliitika karmistumist ehk siis kasvu vähenemist. See on ka põhjuseks, mis Eesti kasvuprognoose vähendatakse. Kas aga ilmtingimata tähendab ka Eesti ekspordivõimaluste vähenemist või vähemalt, kas see vähenemine tuleb siis võrreldavas proportsioonis?

Kindlasti läheb midagi keerulisemaks Eesti eksportööride jaoks, kuid teisalt on Eesti kulueelis niivõrd suur, et kitsamad ajad Rootsis ja Soomes võivad tähendada Eestile hoopiski rohkem tellimusi. Hiina (ka tähismõistena) ei pruugi olla konkurentsivõimeline kui transpordikulud on suured ja muud riskid kõrged. Seega ei pruugi Soome ja Rootsi majandusprobleemide negatiivne efekt osutuda sugugi nii suureks kui kardetakse.

Ei tasu tähelepanuta jätta ka seda, et kuigi Euroopa majandusväljavaated on eelmise aastaga võrreldes nirud, on ootused ennem kasvu- kui langusteel. Kreeka ebakindlusest põhjustatud masendus ja hirmud jõudsid tippu novembri lõpus – mäletate, et FT teatas tõsimeelselt, et eurotsooni lagunemiseni on aega 10 päeva? – ja kuigi Kreekaga seotud riskid pole kadunud, on nad tuntavalt nõrgenenud. Inimesed on väsinud pidevatest juttudest kohe saabuvast  majanduslikust kollapsist eurotsoonis ega lase end sellest enam nii palju palju häirida. Meeleolud on aga olulised – ebakindluse keskkonnas pered säästavad, ettevõtted ei investeeri ega palka uusi töötajaid ning pangad raha ei laena. Euroopa meeleolud ei ole enam languses, eelmise aasta lõpuga võrreldes on nad pisut tõusnud (märtsikuine langus on üpris marginaalne). Kõik märgid näitavad, et languse põhi jäi neljandasse ja esimesse kvartalisse.

Tõus oleks ilmselt suurem, kui poleks tugevnenud üks globaalsetest riskidest – nafta hind on päris oluliselt tõusnud. Eeldades, et poliitilised pinged Ees-Aasias ja Iraanis ei arene millekski väga ebameeldivaks, ei tohiks siiski nafta hind enam oluliselt tõusta. Kallis kütus vähendab majanduskasvu, kuid minu arvates on nafta hinnatõusust tulenev negatiivne mõju enam-vähem tasakaalus (või pisut nõrgem) Euroopa-siseste riskide alanemisega.

Eesti ekspordi hindamisel ei tohiks tähelepanuta jätta asjaolu, et ELi-väliste riikide osakaal on tõusnud 35%, sealjuurest SRÜ-väliste riikide osakaal läheneb üpriski jõudsalt 20%-le. See kinnitab seda, et Eesti ettevõtjad suudavad leida uusi turge vaatamata sellele, et euro kurss peaks asja tuntavamalt keerulisemaks muutma. Kuigi ka muu maailm pole riskivaba, on seal kasvuvõimalusi rohkem kui Euroopas.

Kulutan, ei kuluta, kulutan …

Eesti tarbija on kindlasti väga häiritud kasvavatest hindadest ja depressiivselt madalast sissetulekust. Samas on perede majandusseis siiski paranenud – hinnanguliselt oli perede tulutase 2011. aastal mõnevõrra suurem 2009. aasta omast, kuigi umbes 15% madalam 2008. aasta omast – ning nad on kulutusi suurendamas. Jah, esialgu on kasv üpriski tagasihoidlik [veebruarikuine jaekäibe kasv on osaliselt eelmise aasta kompensatsioon, kuid ilmselt mitte ainult] ning edasilükatud ostude osakaal praeguses tarbimises on suhteliselt suur. Aga ega pered oma sääste ka lõpmatuseni suurendada.

Tööhõive ju paraneb. Selle aasta töötuse näitajad käivad tavalist hooajalist rada pidi ja tööpakkumiste arv kasvab koos kevadega, ainult, et töötute arv on 25% madalam ning tööpakkumiste arv enam kui 40% suurem eelmise aasta omast. Kui ettevõtetel poleks lootust oma tootmist kasvatada, siis oleksid numbrid hoopis teistsugused. Suurem hõive tähendab aga suuremaid sissetulekuid. Suuremad sissetulekud tähendavad suuremat tarbimist.

Tarbimise piduriks on suhteliselt kõrge hinnatõus ja selle ootused ning tagasihoidlik palgakasv. Ei saa välistada, et neist tegureist mõnes asjad praegusest oluliselt soodsamaks muutuvad, näiteks võib vajaliku tööjõu puudus kiirendada palgakasvu. Muidugi pole sel aastal oota tarbimisbuumi, kuid inimesed ei ole tõenäoliselt nii kitsid kulutama kui eelmisel või üle-eelmisel aastal. On täiesti võimalik suurendada tarbimist ja sääste üheaegselt ning suure tõenäosusega just nii lähebki.

Kindlasti ei tohi unustada ELi ja kvoodiraha summasid, mis Eestil tuleb kulutada selle aasta jooksul. Lisaks tuleb arvestada, et ettevõtted investeerivad tootmise uuendamisse ja vanade tootmisvõimsuste asendamisse. Seega peaks investeeringute kasv tulema küllaltki suur. Investeering tähendab tööd olevikus (nt ehitus) ja tulevikus (uued tootmisvõimsused).

Aga ikkagi …

Me teame, et asjad võivad vahel väga viltu minna. Selliseid suuri viltuminekuid ei ole aga üldjuhul võimalik prognoosida, vähemalt mitte ajaliselt ja ulatuselt täpselt. Ka praegu võib pikast riskide loetelust leida vägagi koledate tagajärgedega võimalikke arengukäike (nt sõda Lähis-Idas), kuid nende tõenäosus on siiski piisavalt väike, et jääda põhistsenaariumitest välja. Kui põhistsenaariumis on talvega võrreldes sees kõrgem nafta hind, on sees ka pisut väiksem stress Euroopas. Võttes veel arvesse Eesti siseturu võimalused ja tootjate ootused, pole minu arust põhjust, miks peaks Eesti majandusprognoosi selleks aastaks tuntavalt alandama. Vaid rahandusministeerium peaks oma majandusprognoosiga tagasihoidlik olema, et maksuprognoosid taaskord liialt optimistlikuks ei osutuks (vt eelmist blogikannet).