Minu hinnangul võib selle aasta keskmiseks töötuse määraks kujuneda umbes 10% ja järgmisel aastal umbes 8%. Töötuse langus toimub nii kasvava hõive (ca 1-2% mõlemal aastal) kui ka mõningase aktiivsuse kasvu tõttu sel aastal. Vaatamata suhteliselt kõrgele töötuse määrale hakkab ettevõtjaid järjest enam kimbutama sobivate töötajate nappus ning kvalifikatsioonilised ebakõlad tähendavad kasvavat palgasurvet. Tõenäoliselt jääb keskmine palgakasv 5-7% vahele, kuid suhteliselt suure tõenäosusega on ka võimalus, et palgakasv kiireneb pakutust enam. See nõrgestaks Eesti majanduse konkurentsivõimet, kui sellega üheaegselt ei toimu olulist edasiminekut tootlikkuses. Tuleb aga mõista, et viimast on oluliselt keerulisem saavutada kui palgakasvu.

Tööjõu pakkumine väheneb

Alates järgmisest aastast hakkab elanikkonna vananemine oluliselt mõjutama tööjõu arvukust: minu arvestuste kohaselt väheneb tööealiste (15-74-aastased) arv viie aasta (2012-16) jooksul umbes 30 tuhande inimese võrra ja langeb alla ühe miljoni (seda siis lähtudes praegusest ametlikust rahvaarvust). Kui mitteaktiivsete elanike osakaal selles vanusegrupis püsiks stabiilsena (nt vanemaealiste ja õppurite hõivatuse kasvu tõttu) väheneks tööjõu arvukus umbes 12 tuhande inimese võrra. Selline eeldus oleks siiski mõneti optimistlik, kuna Eesti ettevõtjad pole eriti valmid osaajalisi töötajaid – see võimaldaks suurendada pensioniealiste ja üliõpilaste hõivet – palkama ning kõrgharidusreformi käivitumine vähendab tõenäoliselt ajutiselt noorema tööjõu pakkumist. Nimelt tekkib kõrghariduse reformi tulemusel ajutine võnge kõrgharidusega töötajate pakkumisvoos: algul pakkumine väheneb, siis korraks suureneb ning seejärel stabiliseerub; selline võnkumine toimub sealjuures üldise üliõpilaste ja lõpetajate arvu langustrendil, mis jätkub kuni ülikoolidesse jõuavad sellel sajandil sündinud mõneti arvukam noorte põlvkond.

Seega väheneb tööjõu pakkumine keskmiselt umbes 3 tuhande inimese võrra igal järgneval aastal. Seda olukorras, kus majandus kasvab ning ettevõtted on valmis järjest enam töötajaid palkama. Niisiis saab hõivatute arv kasvada vaid töötute arvel, mis tähendab, et tööpuuduse langus osutub suhteliselt kiireks. Kui välisnõudlus poleks kehv ja Eesti majanduskasv oleks suurem, siis süveneksid probleemid Eesti tööturul märkimisväärselt kiiremini ning konkurentsieeliste kadumine ja uue tasakaalustamatuse teke oleks Eesti majanduses oluliselt varajasem. Tööturul toimuvat vaadates  võib lausa väita, et kehv majandusseis Euroopas ja maailmas on Eestile õnneks, kuna annab Eesti ettevõtjaile aega kohandumaks kiiresti väheneva tööjõupakkumisega.

Hädad kvalfikatsiooniga

Ebakõlad tööturul on järjest süvenemas: nii mitmeski valdkonnas ja erialal on töötajate puudus väga suur, samas on töötute kvalifikatsioon tihtipeale kaugel sellest, mida tööandjad otsivad. Nappus on ühelt poolt kõrgelt kvalifitseeritud töötajaist, kuid samuti ka odavat tööd tegijatest.

Viimaste palkamise tõrkeks on eelkõige väga madalad töötasud ning kehvad töötingimused (selle hulka tuleb lugeda ka väga pingeline töö) ehk siis asjaolu, et pakutav kompensatsioon ei vasta potentsiaalsete töötajate nõudmistele. Selliste ametikohtade täitmiseks on sisuliselt vaid üks võimalus – töötasu tõus. Ilmselgelt ei ole inimesed valmis asuma ametitesse, mis ei taga neile normaalseks eluks piisavat sissetulekut (vt ka lisatud tabelit). Kulude kasvu peab ettevõtja kompenseerima parema töökorralduse ja investeeringute abil ehk siis tootlikkuse suurendamisega. Samuti peavad paljud ettevõtted leppima madalama kasumimarginaaliga. Alternatiiviks on tootmise sulgemine – see on majanduse kõrgema lisandväärtusega tootmise poole liikumise protsess, kus madala lisandväärtusega (ja madal palgaga) tootmine lihtsal kaob, kuna ei suuda leida töötajaid. Kuid ilmselt juhtub nii nagu 2007.-2008.aastalgi, mil paljud ettevõtted olid hädas odavapalgaliste töötajate leidmisega ning süüdistasid selles töötajaid (kes on liialt ahned) ja riiki (kes ei lase odavtöötajaid riiki sisse tuua). Majanduskriis andis mitmetele sellistele odavtootmisega ettevõtetele ajutise hingetõmbe aja, nüüd on see lõppemas, kuid suurem osa neist ilmselt ei kasutanud seda aega kasulikult, vaid jätkas vanaviisi.

Tabel. Arvestuslikud tulude, kulude ja hindade muutused 2007-2011.aastal (numbrid ligikaudsed)

Perede sissetulek:   -9%
THI kasv:                 +19%
sj  toit                        +24%
eluase                   +27,5%
transport             +17%
tervishoid            +13,5%
rõivad, jalatsid   +11%
Reaaltarbimine       -19%

Kahtlematult pole paljude töötajate kvalifikatsioon just eriti kõrge, kuid nii töötajatel kui ka tööandjatel tuleb aru saada, et tööturulgi kujuneb hind (ehk siis palk) nõudmise ja pakkumise vahekorras. Ja nii nagu tootja ei ole valmis oma kaupa alla teadud hinnataset müüma, ei ole ka töötaja valmis allapoole teatud palgataset tööle asuma. Võib küll viriseda kvalifikatsiooni/kvaliteedi üle, kuid põhimõtteliselt on valikud piiratud: kas kõrgem tasu (ehk hind) ka kehva kauba eest või siis üldse mitte kaupa (töötajaid).

Kvalifitseeritud tööjõu nappuse üle kurtmine on üpris tavapärane, kuid eks siingi ole mitmeid aspekte. Üks on kindlasti asjaolu, et mõningad erialad on olnud mitu aastakümmet ebapopulaarsed (jätaks praegu põhjuste üle arutelu kõrvale). Selliste eelarvamuste muutmine on väga aeglane protsess, eriti kui meedias võtavad sõna populaarsed inimesed, kes justkui muuseas oma ignorantsust reaalainetes uhkusega (!) demonstreerivad.

Teiseks kindlasti küsimus selles, kuivõrd kvalifitseeritud üks töötaja peaks tööle asudes olema. Eesti-suguse väikese riigi puhul on riigil arukas anda üksnes kutsealane baasharidus, et mitte killustada finantse spetsiifiliste erialade peale, kus nõudlus võib olla väga väike, oluliselt kõikuda ja on sisuliselt mitteprognoositav. Seega peaksid spetsiifilisemad oskused tulema juba töökohal või tööandja kulul. Muidugi võib ka töövõtja ise teha kulutusi, kuid vaadates inimeste sissetulekuid ja spetsiifiliste oskuste omandamise hinnakirja, siis saab kiiresti teha järelduse, et ilmselt leidub vaid üksikuid inimesi, kes seda suudaksid endale lubada.

Kolmas probleem seostub sellega, et suurem osa Eesti ettevõtjaid ei tee pikaajalisi plaane, mis osaliselt on kindlasti seotud sellega, et Eestis on tegemist valdavalt väikeettevõtetega, mis ka mujal maailmas vaatavad oma tulevikku suhteliselt lühiajaliselt. See tähendab lihtsalt seda, et riik ja töötukassa ei oska prognoosida, milliseid erialadel inimesi koolitada ja ümberõpetada. Ilmselt juhtub tihti ka nii, et ettevõtja avastab, et tal on homme vaja mingite oskustega inimest, kuid sellist pole kuskilt saada ja ka koolitamine tundub lühiajalise tellimuse seisukohalt liialt kulukas. Kuid tuleviku mitteplaneerimise põhjus on ka selles, et väga paljud ettevõtted tegelevad sellega, milleks on hetkel võimalust, tihtipeale jookstes teiste sabas (neil õnnestus, ma proovin ka). Kohandumine muutuvate oludega on olnud Eesti majanduse üks oluline eelis, kuid seada juhuste jahtimine oma äriideeks on üpriski kardinaalne ja äärmuslik lähenemine ja sel juhul pole ju ka põhjust kurta, et pole ühe või teise kvalifikatsiooniga töötajaid saada.

Neljanda probleemipuntrana tuleks lisada tööturu regionaalsed probleemid: kui Tallinna piirkonnas pakutakse väga erinevaid töökohti, siis maakondlikult domineerivad tihti teatud spetsiifilised erialad, mis seostuvad regionaalse majandusstruktuuriga (nt puhkemajandusega seotud erialad Pärnus ja saartel, põllumajanduslikud tööd Kesk- ja Lõuna-Eestis) või konkreetse, sageli vananeva ja konkurentsivõimet kaotava tootmisega. Häda ju selles, et regionaalne majandusstruktuur kipub järjest enam üheülbalisemaks muutuma. See on ühelt poolt avalike teenuste tsentraliseerimise ning efektiivsusema tootmise ja teenuste pakkumise tulemus. Teisalt on see ka tööjõu liikumise tulemus, mis saab hoogu esimesest põhjuste ringist.

Tulemuseks on see, et kvalifikatsioonilised ebakõlad regioonides on veelgi suuremad, kuna seal ei pruugi isegi kvalifitseeritud või ümberõppevalmis töötajad leida töökohta ega ei tea, millist ümberõpet valida, kuna pole selge, millised ettevõtted osutuvad püsivaks ja millised mitte ning kas nad üldse vajavad lisatööjõudu. Samas ei julge ettevõtja alustada uue tootmisega, kuna kardab, et ei suuda leida piisavalt ümberõppehuvilisi ja –võimelisi ning kvalifitseeritud töötajaid. Selline olukord soosib veelgi enam tootmise ümberpaigutumist Tallinna piirkonda ja pärsib üldisemalt majanduse kohandumist.

Ja lõpuks veel viies probleem, mis seostub valdavalt ümberõppega: tundub, et nii töötute kui ka töötukassa jaoks on väga raske ette kujutada, et mõni inimene võib liikuda ühest valdkonnast teise. Hea küll, teatud ulatuses sellist liikumist siiski suudetakse ette kujutada, kuid laiemas skaalas selgelt mitte. Näiteks on huvitav see, et IT töötajate puuduse üle kurdetakse, kuid inimeste ümberõppega ei tegeleta: teatud kvalifikatsioonipiirides on täiesti võimalik rakendusliku või ka akadeemilise kõrgharidusega inimest õpetama tegelema teatud IT valdkonda kuuluvate töödega. Millegi pärast arvatakse, et IT valdkonda saab üksnes neid inimesi, kes selle vastu ise huvi tunnevad. Aga mul on tunne, et nii mõnedki ei julge nii laialt mõelda või kardavad võimalikku muutust. Kahtlematult on probleemiks ka IT hariduse hind ja kättesaadavus. Kuid, järsku peaksid tööjõuga hädasolevad IT firmad peale ülikoolist „patsiga poiste“ otsimise tegelema ka töötute hulgast IT-huviliste või potentsiaalselt koolitatavate inimeste otsimisega?

Tööjõu nappus = kiirem palgatõus

Kõik need ebakõlad tööturul tähendavad seda, et palgatõusu surve tugevneb, kuigi töötuse määr jääb suhteliselt suureks. Ühelt poolt kaovad odavad töökohad, teisalt on oodata palgatõusu suurenemist erialadel, kus tööjõu nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatus on kõige suurem. See puudutab eelkõige mitmeid spetsiifilisi ja kõrge kvalifikatsiooniga erialasid, kuid näiteks ka ehitus- ja remondivaldkonda, kus suure hulga süsinikukvoodi rahade ja ELi fondide vahendite kulutamise vajadus lükkab sel ja järgmisel paaril aastal tööjõunõudluse pakkumisest oluliselt suuremaks. Võib-olla meelitab ka töölisi Soomest-Rootsist tagasi Eestisse, kuid ilmselt praegusest kõrgema palga eest. On üpris tõenäoline, et mingil määral kandub palgatõus ka teistesse valdkondadesse, küsimus on üksnes kui kiiresti ja millal täpsemalt. Kõige juures tuleb arvesse võtta kasvavat rahulolematust madalate sissetulekutega (nt õpetajad, meditsiinitöötajad), mis vähemalt osaliselt toob kaasa palgatõusu lähima paari aasta jooksul.

Palgatõusu surved hakkavad iga aastaga suurenema, kuna tööjõunappus suureneb ja vabade töötajate arv väheneb. Nagu eespool nimetatud tähendab palganõudmiste kasv ühelt poolt seda, et mõningad odavad tootmised kaovad. Ellujäämiseks aga peavad ettevõtted muutuma efektiivsemaks ning hakkama tootma kaupu ja teenuseid, mida saab kallimalt müüa, ehk siis liikuma kõrgema lisandväärtusega tootmise suunas. Vastasel juhul ootab Eestit tulevikus ees uus ülekuumenemismull ja majanduslik tagasilöök.