Valimislubadused: valija arvab kuulvat seda, mida valitav pole öeldnud

6.mail toimuvad Euroopas kahed tähtsad valimised: Prantsusmaal presidendivalimiste teine voor ja Kreekas parlamendivalimised. Mõlemad pakuvad võimalust närveldamiseks ja on üpris kindel, et selle lühikese nädala sees on oodata meeleolude langust ning suure tõenäosusega ei too ka uue nädala algus eriliselt häid meeleolusid. Võimalus, et eurotsoonis jätkuvad vaidlused selle üle kuidas ja kas, on üpris suur – midagi kindlalt ei saa väita. Kreekast olen juba kirjutanud (vt 22.veebruari posti) ning suurt midagi pole sellest ajast alates muutunud. Seega seekord siis Prantsusmaast.

Hollandi lubadused ja võimalused

François Holland paistab praegu olevat peaaegu kindel valimiste võitja, aga muidugi ei saa Sarkozyd enne pühapäeva õhtut veel kaotajaks lugeda: on varemgi üllatusi juhtunud. Härra Hollandi tugevateks punktideks paistab olevat asjaolu, et ta pole Sarkozy ning et ta ehk ajab teistsugust poliitikata kui Sarkozy. Esimese punkti osas on kirjutatud mitmeid artikleid ja kuna ma pole selles asjas spetsialist, siis jätan teema kõrvale. Mitte-Sarkozy-poliitika osas saan ma aga ühtteist arvata.

Mida siis Holland valijaile lubab? Tavaline ettekujutus on, et kärbetest ja maksutõusudest loobumist ning naasmist kenasse aega, mil võis töötada 35 tundi nädalas ja saada rohkeid sotsiaaltoetusi. „Rohkem kasvu,“ lubab sotsialist Holland.

Tegelikult on lubadused oluliselt väiksemad ja üldsegi mitte sellised, mida ette kujutatakse. Tegelikult on paljude lubaduste realiseerimine väga vähetõenäoline. Ma ei tee selles osas mingit avastust, sellest on mitmetes põhjalikes artiklites viimasel ajal kirjutatud (küll mitte eesti keeles). Kuid üldine ettekujutus Hollandist põhineb väga palju valimisettekujutusel – nähtusel, mida oleme näinud ka Eestis. Anna ebamäärane lubadus, kuhu iga inimene saab ise oma sisu sisse panna. Ja siis kui saabub lubaduste täitmise aeg, selgub, et tegelikult oli lubadus midagi muud sellest, mida valija oletas olevat. Lihtne näide siitsamast Maarjamaalt. „Hoiame kodukulud kontrolli all!“ ei tähendanud sugugi seda, mida tavaline inimene uskus tähendavat – et koduga seotud kulud, millest lõviosa võtavad küttekulud, ei kasva või vähemalt ei kasva enam eriti palju. Kuid tegelikult tähendas see lubadus seda, et üldiste kodukulude kõrval tühine osa – maamaks – kaob ära.

Midagi sarnast on toimumas ka Hollandi ja prantsuse sotsidega (ei tasu unustada, et Prantsusmaal on tulekul ka parlamendivalimised): lubaduse loosung sisaldab tegelikult midagi muud sellest, mida me võiksime loosungi lausest välja lugeda.

„Rohkem kasvu!“ ei tähenda seda, et kärped ja maksutõusud jäävad ära. Uued avaliku sektori töökohad (on konkreetsed numbrid õpetajate ja politseinike osas) ei välista tegelikult mingite teiste töökohtade kadu. Ilmselt on teisigi lubadusi, millest valija loeb välja ühte, kuid mille prantsuse sotsialistid ja Holland täidavad millegi muuga. Sest nad on ju tegelikult lubanud eelarvepuudujääki vähendada. Viimast saab teha põhimõtteliselt kolmel viisil: tegeledes kuludega (vähendades), tuludega (suurendades) ja kasvatades võrdlusbaasi (SKP-d) ehk majandust. Ainuüksi viimase peale lootmine on üpris riskantne ettevõtmine: loota, et ehk pannakse majandusprognoosiga mööda ning tegelikult läheb elu paremini, võib, aga … Jah, selle aasta möödapaneku saab kindlasti kirjutada Sarkozy süüks (ja seda tehakse kindlasti), kuid järgmisel aastal… Raske on uskuda, et Holland loodab üksnes sellele, et järgmisel aastal on majanduskasv tuntavalt parem prognoositust. Ta lihtsalt peab tegelema nii kärbete kui ka maksutõusudega.

Euroopa on rohkem kui Prantsusmaa tahtmised

Ja siis veel lubadused, mida Holland ei saa ellu viia. On selge, et fiskaalleppesse muudatusi teha ei saa. Esiteks eeldaks see kõikide teiste riikide valmisolekut, kuid praegusegi saavutamine oli keeruline. Kui isegi võib leida riike, mis oleksid valmis asju mõneti painutama, on vähetõenäoline, et sellega nõustuks valdav enamus. Rääkimata sellest, et ainuüksi võimalus, et fiskaallepet hakatakse ümber tegema, tähendaks uut usalduskriisi ning EL ja eurotsoon ei saa seda endale lubada.

Teiseks ei saa Prantsusmaa fiskaalleppest loobuda, sest sellega mängiks Prantsusmaa end Euroopa autsaideriks, sinna samasse serva peale, kuhu talvel kukutas Cameron britid ja prantslasted ei taha seal koos brittidega olla. Prantslased ei saa endale seda ka lubada: kui isegi president ja rahvas võib mõelda, et küll teised meiega lõpuks arvestavad, sest me oleme suured ja olulised, kuid nad ilmselt ei taha Euroopa asjade otsustamisest kõrvale jääda. Muidugi ei taha ka teised riigid Prantsusmaad kõrvale tõrjuda, mistõttu mõningane vastutulek uue presidendi ideedele on võimalik – näiteks Euroopa Investeerimispanga osas, kuid kahtlen tõsiselt, kas Eurobondide osas -, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et kõik või isegi enamus Hollandi soove (või seda, mida prantsuse valija arvab neid olevat) mõistmist leiab.

Kolmandaks ei tasu ka unustada, et ega Prantsusmaa mänguruum tegelikult väga suur ei olegi. Eelarve tuleb tasakaalu viia ja üksnes oodatust paremale majanduskasvule loota ei saa. Pole võimalik suurendada kulutusi või vähendada makse, kui samal ajal teisi kulutusi ei vähenda või makse ei suurenda. Ilmselt saab ka Holland – nii nagu Sarkozy seda teab – aru, et libisemine eelarve tasakaalustamise poliitikast kõrvale tähendaks riigireitingu alandamist, intressimäärade tõusu, lisasurvet eelarvele ja majandusele ning veelgi raskemat teed majanduskasvuni. Ta ilmselt siiski teab, et ega Prantsusmaa tee Hispaania-taolisesse seisu aasta-paariga pole välistatud.

Ikkagi ainult (hirmu)spekulatsioonid

Ma ei tea, kuidas Prantsuse valimised lõppevad. Väga võimalik, et Hollandi võiduga. Väga võimalik, et sellele järgneb sotsialistide võit parlamendivalimistel (kavas veel sel aastal). Uus president ja uus parlament tähendab kindlasti ka midagi uut, vähemalt alguses. Ning uus on tihtipeale hirmutav, eriti kui uute jutt kõlab tegelikkust mittearvestavalt. Kuid reaalsus on see, mis asjad kähku paika paneb. Mänguruum on väga täpselt piiratud: kui mängid jalgpalli kontoriruumis, siis on võimalused siiski kõvasti teistsugused kui mängides staadionil, isegi kui oled maailma parim proff. Lõppude lõpuks mängitakse Euroopas ikkagi kulude ja tulude vastavusseviimise mängu ning see, et vahepeal ühtteist juhtub, on praegu lihtsalt selle mängu osa – suurem osa Euroopast pole ju seda mängu juba mitu inimpõlve mänginud. Nii et võikski seda mängu võtta kui õpipoiste oma ja mitte minna liialt närvi kui tehakse või räägitakse võimalusest teha ilmselgeid rumalusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s