Jutud käivad (nt tänane FT: Diplomats back EU ‘project bonds’ plan – FT.com), et Euroopa tulevane kasvupakt hakkab sisaldama kolme elementi: esiteks projektibondid piiriüleste infrastruktuuriobjektide rajamiseks, teiseks Euroopa Investeerimispanga (EIB) kapitali suurendamine samal eesmärgil ning Euroopa Liidu vaesematele piirkondadele mõeldud arengufondide suurendamine.

Milline võiks olla Eesti seiskoht nendes küsimustes? Tundub, et Eestil tasub tõsiselt kaaluda nende võimaluste toetamist, seda eelkõige seetõttu, et Eestil on võimalusi kõigist nendest võita. Esiteks võib Eesti loetleda mitmed projekte, mis võiksid kahest esimesest allikast raha taodelda: koheselt tulevad pähe Rail Baltic ja vedelgaasi terminal, kuid regionaalselt mõeldes veel ka Leedu tuumajaam ning korralik elektri-, gaasi- ja maanteeühendus muu Euroopaga. Teiseks kuulub Eestigi ELi vaeste piirkondade hulka, seega oleks tegemist olulise argumendiga, mis võimaldaks Eestil kaitsta oma taotlusi järgmise perioodi ELi fondidest (sellest on jutt ka tänases, s.o. 22.mai Postimehes: Eesti tahab 900 miljonit lisaeurot – Välismajandus – E24.ee).

Projektibondide küsimust veel analüüsitakse ning tõenäoliselt on tegemist esialgu katsevariantidega mingi(te) konkreetse(te) projekti(de) finantseerimiseks. Võib-olla tasub, vähemalt esialgu, kaaluda võimalust, et projektibondide garanteerimise saab otsustada iga riik konkreetse projekti põhjal või siis emiteeritakse bonde vaid juhul, kui saadakse projektile kõikide euroriikide nõusolek. Niiviisi saab välistada või vähemalt vähendada võimalust, et raha kasutataks ikka asjalikult.

Kuna tegemist on uue asjaga, siis Eestil ei tasuks osaleda selliste projektide finantseerimises, milles ta erilist kasu ei näe, ja mis võivad ebaõnnestumise korral tekitada olulist finantskahju. Ka pole ma kindel, kas Eesti seadusandlus üldse sellist osalust võimaldaks. Samas ei pruugi Eesti jaoks oluline projekt asuda üldse mitte Eestis või Baltikumis, teinegi kord võib Eestile kasu tulla projektist, mis asub puudutab otseselt Prantsusmaad-Hispaaniat või Tšehhit-Saksamaad.

EIB kapitali suurendamisest on olnud varemgi juttu ning võib arvata, et suurt vastuseisu see ei leia. Väidetavalt pidi küsimus olema selles, et ei pruugi jätkuda piisavalt häid projekte, mida finantseerida. Nimelt on EIB oma laenuandmisotsustes olnud väga ettevaatlik ning seetõttu pole erilisi möödapanekuid senini ka olnud. Kui nii, siis tasuks Eestiski rohkem mõelda EIB võimalustele.

Kuid eurobondidele, mille eest on nüüd aktiivsemalt asunud võitlema Prantsusmaa uus president Hollande (France to push for eurozone bonds – FT.com), tuleks Eestil kindlasti öelda „ei“. Seni, kuni kõik eurotsooni riigid pole oma riigifinantside haldamist korda teinud ning viinud eelarvepuudujäägid ja võlad Maastrichti kriteeriumitele vastavaks, ei tohi Eesti mingil juhul osaleda eurobondide programmis.