Kommunistide põhimõtteline viga

Avaldatud 17.mail Äripäevas: aripaev.ee – Maris Lauri: Kommunistide põhimõtteline viga

Pärast valimisi Prantsusmaal ja Kreekas on Euroopal vaja leida vastus kahele suurele majanduspoliitilisele küsimusele: milline peaks olema kasvu- ja kasinusmeetmete vahekord ning mida teha Kreekaga.

„Rohkem kasvu!“ kuulutas François Hollande’i valimisloosung ning valijad nõustusid sellega küsimata, kas ja kuidas on see võimalik. Valijaid on väsitanud juba kolm aastat veninud kriis, draamatilised uudised ja lubadused, et elu läheb veelgi raskemaks. Rahvas janunes vähemalt lubadusenagi sõõmukest helgemat tulevikku. Ent seekord tuleb prantsuse valijal peagi tõdeda – nii nagu Obama nelja aasta tagustel toetajatel täna: tahta võib ja lubada võib, kuid reaalsus osutub hoopis teistsuguseks. Lubaduste elluviimine pole lihtne, kui piiranguks on mitu ebasoodsat seisu: eelarve- ja võlaseis, eurotsooni ja ELi partnerite vastuseis ning lõpuks parlamendi koosseis. Viimase osas saabub selgus 10. ja 17. juuni parlamendivalimistel. Hollande’i ja sotsialistide valijatele võib halvimal juhul korduda USA tegelikkus: presidendi ja parlamendi vastasseis, mis välistab vähegi olulisemad otsused.

Prantsusmaa eelarve- ja võlaseis ei luba kergekäeliselt kulutusi suurendada. Igale kulu kasvatamisele peab teiselt poolt vastu tulema tulu suurendamine või kulude kärpimine. Võib ju luua 60 000 õpetajate töökohta, kuid kahtlane on, kas sellega kaasnevate kulude katmiseks piisab 75%sest tippmaksumäärast. Ilmselt tuleb kuskil mujal töökohti vähendada ja/või leppida väiksema arvu uute töökohtade loomisega.

Iga samm, mis toob kaasa riigivõla kasvu, tähendab kohe võlakulude suurenemist intressimäärade tõusu tõttu. Reitinguagentuuride arvamused ei pruugi olla alati õiged, kuid nende hinnangutel on siiski otsesed tagajärjed riigi laenuvõtmisvõimele ja eelarvekuludele, ning Prantsusmaa ei ole reitinguagentuuride lemmikute seas.

Pärast Prantsuse presidendivalimisi on vaimustatult kirjutatud, kuidas Hollande päästab Euroopa majanduse kahjuliku kasinuse käest ja toob poliitikute agendasse lõpuks majanduskasvu temaatika. See näitab, et liiga paljudele inimestele, sh majandusteadlastele ja -analüütikutele ning poliitikutele tähendab majanduskasvu toetav valitsuspoliitika suuremat kulutamist ning seda, et mõeldakse lühiajaliselt. Ainult nii on võimalik kasvupoliitikat kasinuspoliitikaga vastandada. Majanduskasvu toetavad meetmed ja kasinusmeetmed ei välista üksteist, tegelikult peaksid nad käima käsikäes. Just selles seisnebki struktuursete ümberkorralduste sisu: piirata neid tegevusi, mis pole olulised, ja teha rohkem seda, mis on oluline. Iga selline muutus on raske, sest nõuab olulist muutust mõtlemises mitte vaid poliitikute peades, vaid ka ühiskonnas laiemalt.

Seda, kui hullu seisu lubadustejagamine ja reaalsuse eitamine võib lõpuks välja viia, võib näha Kreekas. Kreeka pankrotist Euroopa poliitikud ilmselt ei unista, sest selle tagajärjed oleksid tuntavad kõikjal Euroopas ja ka laiemalt. See on ka põhjus, miks isegi praegu Euroopas paaniliselt lahendusi otsitakse ning miks kommunist Alexis Tsipras lubab nii julgelt võimule saades Kreeka võlakohustused ja reformilubadused puruks rebida. Ta usub, et Kreeka päästetakse, usub solidaarsusesse ja sellesse, et kreeklastel on kaugete esivanemate panuse tõttu euroopaliku tsivilisatsiooni tekkimisse õigus erikohtlemisele. Kuid Tsipras ei  taju, et Euroopa riikide liidrite häälde on ilmunud tüdimus abistatava enesekesksuse, arrogantsi ja väljapressimise pärast ning ka seetõttu, et vaatamata abile on suhtumine abistajaisse põhjendamatult vaenulik. Osalt on Tsiprasel õigus: Kreeka pankrot ei pruugi tähendada seda, et Kreekas euro käibelt kaob, sest kes tahaks drahmi vastu võtta, kui on teada, et see on vähem väärt kui lepaleht (Kreekas vist küll õlipuuleht). Kuid muus osas on kommunistide loogika ainult üks suur ja põhimõtteline viga.

Kreeka pankrot on praegu tunduvalt tõenäolisem kui 50%. Kas see tähendab ka Kreeka välja kukkumist EList, on praegu keeruline öelda, kuid riigina läbikukkumise šansid on suured. Ka ei pruugi Kreeka pankroti tagajärjed Euroopale olla nii dramaatilised kui neid kujutatakse, sest tegemist ei ole ootamatusega. Kahju Euroopa majandusele oleks vähemalt lühiajaliselt päris tuntav, kuid kreeklaste jaoks oleksid tagajärjed traagilised. Tahaks loota, et poliitikud oma riiki ära ei hävita. Kogu selle kreeka supi kõrval saab aga peagi näha pisut vähem dramaatilist mängu Prantsusmaal, kus uue presidendi valimiskampaaniaegsed sõnad ja tuleviku teod kokku ei lähe.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s