Tööturgu iseloomustavaid näitajaid peetakse suhteliselt headeks majandusseisu ja seal toimuvaid protsesse iseloomustavateks näitajateks. Mida III kvartali Eesti näitajad räägivad?

Üldised protsessid

Kindlasti oli heaks uudiseks töötuse määra langus 9,7%-ni: 2009.aasta I kvartalist alates oli number olnud kahekohaline. Tähelepanuvääriv on ka aktiivsusmäära tõus 68,6%-ni (näitab palju tööealisest elanikkonnast töötab või soovib töötada); sellega võrreldavad näitajad jäävad 1995.aastasse. Hõive jätkas tõusu, kuigi kasv (1,1% aastas) oli tagasihoidlikum kui eelmises seitsmes kvartalis.

Aktiivsus ja mitteaktiivsus

Nagu osutatud, tõusis aktiivsusmäär üpris kõrgeks. Selle teine pool on mitteaktiivsete inimeste arvu vähenemine (0,9% aastas). Meeste mitteaktiivsus vähenes aastaga 4,3%, see on kõvasti enam kui eelnevas kolmes kvartalis. Naiste mitteaktiivsus aga tõusis 1,6%. Kahtlematult võib tegemist olla juhuslike muutustega, sealjuures vaatlusvea mõjuga.

Siiski on tähelepanuväärne see, et mitteaktiivsus on kasvanud eelkõige täistööeas naiste seas (25-54-aastaste hulgas aastaga koguni ligi 20%) ja seda juba mitu kvartalit järjest. Kuigi sündimusnäitajad seda ei kinnita, viitavad mitteaktiivsuse põhjused sellele, et on kasvanud rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijate arv (koguni 31,5% aastaga), samuti suureneb teiste pereliikmete hooldamisega tegelevate inimeste arv (12% aastas). On üpris võimalik, et majandusolude paranemine on tööturult ära viinud need pereliikmed, kes hakkasid 2009-2010.aastal tööd otsima põhjusel, et mõni teine pereliige jäi tööta (ehk siis sisenesid tööturule). 2009.aastal kasvas töötute inimeste arv enam kui hõive vähenes, praegu kasvab hõivatute arv vähem kui töötute arv (III kvartalis suurenes võrreldes eelmise aastaga hõivatute arv 6 tuhat ja töötute arv vähenes 9,1 tuhat).

Elanikkonna vananemine ei ole veel toonud kaasa mitteaktiivsuse tõusu: 55-64-aastaste inimeste mitteaktiivsus on endiselt jõudsas langustrendis (vähenemine 6% aastas). Samas vanusegrupis on hõive tõusnud koguni 8,2% aastas (keskmine 1,1%) ja töötute seas langenud 18% (keskmine 11,8%).

Töötud

Töötus on langenud kõigis vanusegruppides, meeste ja naiste puhul, linnas ja maal ning enamuses piirkondades. On kaks erandit. Esiteks on töötus kasvanud Lääne-Eestis (15% aastaga), mis tõenäoliselt on seotud kohalike majandusprotsessidega. Teiseks on üpris ootamatult ja oluliselt kasvanud 6-11 kuud tööta olnud inimeste arv (31% aastas). Samas on vähenenud on nii lühi- kui ka pikaajaliste töötute arv, sealjuures üpris tuntavalt. Tegemist on inimestega, kes jäid töötuks eelmise aasta IV kvartalis ja selle aasta I kvartalis. Pilk sektorite hõivedünaamikale osutab, et tegemist võib olla odavapalgaliste ja alltööd tegevate tehaste tööstustöölistega.

Kindlasti on töötuse puhul väga oluline see, et on vähenenud noorte tööpuudus. Esmakordselt peale 2009.aasta algust on see allpool 20%, täpsemalt 19,6%. Huvitav on kindlasti seegi, et 25-49-aastaste seas on tööpuuduse määr 9,1% ja vanemate seas 7,4%. Kõige madalam töötuse määr on 55-64-aastaste seas, kõigest 6,3%, sj meeste puhul 5,6%. Madalad määrad on seotud sellega, et selles vanusegrupis on küllaltki palju inimesi, kes on juba pensionieas või saavad minna eelpensionile. Seega, kui töö leidmine ei ole mõnda aega õnnestunud, siis nad lahkuvad aktiivselt tööturult (aga see ei tähenda, et nad poleks valmis sobival võimalusel tööturule naasma).

Hõivatud

Hõive kasv nii üleüldine ei ole, kui töötuse langus. Hõive väheneb noorte seas (6% aastas; noori on lihtsalt vähem), kuid veel mõnedes vanusegruppides. Samuti viitavad numbrid hõive vähenemisele naiste seas (küll vaid 0,1%), samas kui meeste hõive kasvas 2,2%. Ning tundub, et hõive vähenemine puudutab eelkõige linnas elavaid naisi ning sealjuures mitte-eestlasi. Ka piirkondlikult võib näha hõive langust Kirde-Eestis (1,7%) aga ka Lõuna-Eestis (1,4%). Samas on näiteks Kesk-Eestis hõive kasvanud 9,3%.

Päris palju huvitavat hakkabki silma just hõives toimunust:

Esiteks on hõivatute arv hankivates harudes, tööstuses ja ehituses vähenenud – kokku 6,3%, sealjuures töötlevas tööstuses 4,5% ja ehituses 8,7%.

Hõive tüüpilistes avaliku sektori harudes – st avalik haldus, haridus, tervishoid – on tõusnud 5,7%, sealjuures hariduses 12,7% ja tervishoius 10,8%. Pikemaajalisi protsesse vaadates on näha, et just siin on hõive kasv olnud kõige intensiivsem (ligikaudu 5% aastas). Positiivne on see, et pisut paistab see tempo aeglustuvat. Kui tervishoius on hõive kasv seotud varasema langusega, siis hariduses on töötajate arv kasvanud juba kuus kvartalit ja enam ei ole kindlasti tegemist varasema languse kompenseerimisega. Küsimus on, kas tõesti suureneb haridustöötajate arv avalikus sektoris või eelkõige erasektoris? Kas tõesti võib tegu olla erakoolide ja lapsehoidjate arvu niivõrd suure mõjuga?

Suurim hõive kasv toimub siiski erasektori teenuste valdkonnas – enam kui 8% aastas. Tegemist on valdavalt väikeste sektoritega, mille andmed üksikult võetuna kipuvad kõvasti kõikuma. Nende puhul on targem vaadata pikemaajalisi trende ning need viitavad hõive kasvule info ja side valdkonnas, finantstegevuses ning haldus- ja abitegevustes (sj ka erinevates äriteenuste tegevustes).

Hõive väheneb kõige kiiremini lihttööliste seas (langus 11% aastas), kuid ka oskustööliste ning masinoperaatorite arv on vähenenud (1-2%). Samas on kasvanud spetsialistide, tehnikute, ametnike ning teenindus- ja müügitöötajate arv. See võib olla viide sellele, et Eesti majanduses on alanud nihe tootlikkuma töö poole ning Eesti kui odava alltöövõtu maa reputatsioon on kuhtumas.

Lõpetuseks

Loodetavalt nii see ka reaalsuses on. Kuid see tähendab seda, et odavtööd teinud inimestele tuleb anda oskused, mis aitaksid neil tööturul kohta leida ja mitte töötu kohta. Need inimesed ei jää lõpmatuseni ootama, millal neile töö tegemise võimalus avaneb, nad lähevad näiteks Soome, kus odava ja ebameeldiva töö tegijaid tasustatakse kordades rikkalikumalt.

Palgatõus tuleb eelkõige hõives toimuvate struktuurimuutuste mõjul. Tõenäoliselt kaasneb sellega ka tootlikkuse kasv ja see peaks toetama ka suhteliselt kena – suurema osa Euroopa kontekstis – majanduskasvu püsimist. Samas ei tohi unustada, et need protsessi ei saa toimuda täiesti sünkroonis: ajutised tootlikkuse, majanduskasvu ja palgakasvu ebakõlad on majanduses täiesti loomulikud.