Kommentaar

III kvartali palgakasv oli oodatust mõnevõrra tugevam. Avaldatud andmestik viitab, et eelkõige kasvasid palgad prognoositust kiiremini avalikus sektoris, kuid ka mõnedes erasektori poolt domineerivates teenindusharudes. Eelkõige saab viimastest nimetatada kinnisvarasektorit, kuid ka IT valdkonda.

Palgakasvude huvitavam pool oli see, et tunnipalgad kasvasid kiiremini kuupalkadest. See osutab sellele, et preemiate-boonuste maksmine oli III kvartalis tagasihoidlik, kuid seevastu tõsteti põhipalkasid. Viimane on olulisem, sest põhipalgad on tööjõukulude püsivam osa, preemiad-boonused seevastu sõltuvad eelkõige majanduse ja ettevõtte käekäigust. Siiski on nii kuu- kui ka tunnipalgad reaalselt (st siis THI muutust arvestades) umbes 5% madalamad oma tipptasemest, kuupalgad pisut enam.

Kõige enam on põhipalgas tipust maas muud teenindavad tegevused (ligi ¼), järgnevad kinnisvarasektor (~15,5%), avalik haldus, veondus ja laondus ning ehitus (umbes 12%). Energeetika ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja teenuste põhipalgad on aga praegu jõudnud oma kõrgemale tasemele.

Kuupalkades (seega siis arvestades lisatasusid) on suurim mahajäämus tipptasemest samuti muudel teenindavatel tegevustel (üle ¼), millele järgnevad kinnisvarasektor (üle 21%), finantssektor (umbes 16,5%), avalik haldus (umbes 14%), veondus ja laondus (umbes 12%) ning ehitus (umbes 11%). Kõrgematele palgatasemetele on jõudnud töötlev tööstus ja energeetika, väga lähedal sellele on mäetööstus, kuid ka info ja side ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja teenuste sektorid.

Niisiis on finants- ja kinnisvarasektori palkade vähenemise taga eelkõige suured kaotused preemiates-boonustes. Mõnevõrra on viimaste vähenemine ja kadumine mõjutanud ka tulusid töötajatel, kes on hõivatud kutse-, teadus- ja tehnikaladel, avalikus halduses ning hariduses. Need on valdkonnad, mis sõltuvad oluliselt riigi finantseeringust: ilmselgelt on seal kulude trimmimine avaldanud mõju palgasüsteemidele.

Tulevik

Põhipalkade tõus ja preemiate-lisatasude langus (vt Statistikaameti pressiteade; osutab tõenäoliselt suhteliselt kehvematele majandustulemustele) viitab sellele, et tööjõupuudus on hakanud ettevõtteid näpistama. Arvestades demograafilist seisu ja väljavaateid ning majandusprotsesse võib palgasurve tugevnemises olla üpris kindel.

Palgatõusus iseenesest ei pruugi olla midagi halba: oluline on selle vahekord tootlikkuse tõusuga. Kindlasti ei saa ka eeldada, et iga konkreetse kvartali palga- ja tootlikkuse tõus peavad olema kooskõlas.

Põhimõtteliselt on võimalik täiesti normaalne olukord, kus tootlikkuse kasv järgneb palgakasvule, kuid selline areng võiks eelkõige ette tulla ettevõtte puhul, kus on alustatud uue tehnika või tehnoloogia juurutamisega. Sellist olukorda ei saa täiesti välistada ka mõnedes sektorites, kui seal tehakse palju ümberkorraldusi enam-vähem ühel ajal.

Olulises osas on küsimus investeeringutes. Kuid Eestis on investeeringuid tehtud viimastel aastatel valdavalt avalikus sektoris, mistõttu ilmselt ei saa terve Eesti majandus sellise erandliku protsessi toimumisele pretendeerida. Samas ei tasu unustada, et päris paljud sektorid saavad hakkama ilma oluliste füüsiliste investeeringuteta. Seetõttu ei saa välistada, eriti kui lisada ettevõtete investeeringutele ka olulise töökorralduse paranemise, suudetakse ikkagi tootlikkust lähiajal Eesti majanduses kõvasti parandada. Või vähemalt hoida seda palgakasvuga võrreldaval tasemel. Aga ma suhtun sellesse kahtlevalt.

Tõenäolisem on, et suuremas osas ettevõtetest tuleb muutusi teha (või lõpetada tegevus) seetõttu, et nad lihtsalt ei suuda olemasoleva tehnoloogia ja/või toodete-teenuste kogumiga konkurentsivõimelisena püsida. Ehk siis palgasurve sunnib ettevõtteid muutustele, mitte et muutused toovad palgatõusu. Edukamateks osutuvad need ettevõtted, mis alustavad muutustega varem, enne kui tootlikkus hakkab langema ja palgakasv tootlikkuse kasvu püsivalt edestama. Nagu ka Eesti viimaste aastate arengud näitasid, langeb kõigepealt tootlikkus, siis tuleb tootmislangus ja alles siis lõppeb palgatõus.