Maksukoormus on mingil ajaperioodil laekunud maksude suhe samal perioodil loodud SKP-sse. Üldjuhul vaadatakse maksukoormust aastase numbrina. Maksukoormuse määratlus viitab kõige pealt sellele, et olulised on kaks tegurit: kuidas maksud laekuvad ja milline on SKP maht.

SKP mõõtmise mõjust

Nüüdseks on ilmselt suurem osa majandusprotsesside vastu huvi tundvatest inimestest aru saanud, et SKP arvestuses võidakse aeg-ajalt teha korrektiive ja vahel võivad need olla päris olulised. Kui mingis riigis A on mingil aastal x laekunud 100 miljoni euro eest maksutulu ja esialgsed arvutused ütlevad, et maksukoormus on 40%, siis SKP korrektsioonid võivad maksukoormust nii suurendada kui ka vähendada.

Maksukogumise mõjust

Kogutud maksude summa sõltub päris mitmest tegurist, millest olulisemad on maksumäärad ja maksubaas, maksude kogumise efektiivsus, maksupettused ja varimajanduse suurus.

Võiks loogiliselt eeldada, et kõrgemad maksumäärad tähendavad suuremaid maksutulusid ja seega ka suuremat maksukoormust. Tegelikkus võib olla teine. Esiteks võidakse neid kõrgeid maksumäärasid rakendada väga vähestele maksumaksjatele (maksubaas on kitsas). Teiseks ergutavad kõrgemad maksumäärad maksupettustele. Kolmandaks võib maksude kogumine olla ebaefektiivne lihtsalt kehva töökorralduse ja maksuameti vähese võimekuse (nt ametnikke on liialt vähe) tõttu. Kahe eelneva punktiga on seotud ka ühes või teises riigis maksude tasumise kombed – mõnedes riikides peetakse ausat maksumaksimist normaalseks, teistes mitte.

Ei tasu unustada ka korruptsiooni mõju – osa oodatavast maksutulust laekub hoopis maksuametnike taskusse ja teine osa jääb maksumaksjate kätte. Suure varimajandusega riikides on maksutulud väiksemad, sest varimajandus ongi oma loomult mitteametlik (äärmusjuhtudel ka kuritegelik) ehk registreerimata ja seega ka makse mittemaksev ettevõtlus. Kui nüüd kaudselt loetakse varimajandus SKP-sse sisse, siis võib maksukoormus olla tagasihoidlik, sest maksutulusid sealt ei laeku. Kui varimajandust SKP-sse ei arvestata, siis kajastab maksukoormus ausate maksumaksjate koormust.

Eelnevast tulenevalt võib juhtuda, et kuigi riigil A ja B on ühesugused maksumäärad, võib nende maksukoormus erineda seetõttu, et riigi A maksuamet suudab maksusid paremini kokku koguda kui riigi B maksuamet. Võib täiesti juhtuda, et madalamad maksumäärad annavad kokkuvõttes parema maksutulu ja seega ka justkui kõrgema maksukoormuse. Lisame siia veel madalamatest maksumääradest tuleneva parema maksude tasumise (maksudest kõrvalehoidumine on kulukas ja nende puhul väheneb kiusatus makse mitte maksta (sellest on juttu ühes varasemas blogikandes)).

Muidugi on kehvade maksukogumise juures probleemiks maksumaksjate võrdne kohtlemine ehk kui ausad maksumaksjad maksavad nö täie rauaga, siis maksupetturid tilgutavad makse maksta vastavalt tujule ja sunnile. Kokkuvõttes saavad aga viimased konkurentsieelise – nende tootmine osutub odavamaks, tulu suuremaks – ning ausad maksumaksjad otsustavad ühel hetkel, et asi ei vääri võitlemist. Ettevõtted lahkuvad, uusi ei looda ja eraisikutest maksumaksjad võivad otsida elamiseks teise riigi; kuid kõige tavalisem on see, et maksupettused levivad riigis veelgi laiemalt.

Niisiis, maksukoormuse põhjal võib teha maksustamise reeglite kohta järeldusi, kuid mitte lõplikke ja raudkindlaid. Ajutised väikesed maksukoormuste tõusud, mille põhjuseks on parem maksukogumine, ei vääri hädaldamist. Tegelikult tuleks seda isegi positiivseks pidada, kuna nii muutub konkurents ettevõtluses ja ühiskond tervikuna ausamaks ning lõpuks võib selguda, et on ruumi ka maksumäärade alandamiseks.