Hirmu levikust ja kaotamisest

Mõned päevad on erilised. Mitte, et nad oleksid hea või halvad, lihtsalt täis märgilisi sõnu ja tegusid. Eile oli üks neist päevadest. Nii mitmedki varasemad protsessid said endale särava kinnitustärni külge.

Hommik algas sellega, et sain veel kord teada, et ma olen Eesti riigi ja rahva vaenlane. Sest minu arusaamad maailmast ja inimestest on teistsugused kui valitsuse tegelikul juhil. Mis sellest, et tema esindab ehk parimal juhul 15% valijate tahet, on kõigi teiste seisukohad valed, väärad ja just eelnimetatult Eesti riigi ja rahva vastased. Usk, suurusehullustus või midagi muud?

Kas ülejäänud koalitsioonis on ka sellise suhtumisega nõus? Et nende ilmavaade on Eesti ja rahva vastane? Ma millegi pärast ei usu. Ometi on nad vait ja lasevad kõigel juhtuda. Mis see on? Võib-olla nad hoolivad Eestist, kuid miks nad lasevad ühel napoleonil suruda vaikides kogu ühiskonnale peale oma vaateid ja seisukohti? Miks nad ei hakka vastu, miks vaikivad? Vaikimine on nõusolek, ent vaikimine võib tulla ka hirmust.

Eesti taasiseseisvumine oli võimalik, sest me kõik – või enamus meist – saime üle oma hirmust, kes kiiremini, kes aeglasemalt, kuid rahvana samm-sammult saime hirmust üle. Ja hirmust vabanemine andis meile vabanemise. Teadmise, et koloss oli pehmest savist ja selle sees oli kääbus. Praegu näen ma seda, kuidas hirm tuleb samm-sammult tagasi. Kui 90ndate alguses olid Eesti poliitikute seas julged, isegi hulljulged inimesed, siis nüüd tundub, et hirm on jõudnud kõige esmalt just Eesti tipp-poliitikute sekka. Sest vaikitakse ja lastakse juhtuda.

Eile tulid ka niinimetatud katuserahade ettepanekud, ametliku nimega „regionaalsed investeeringud“. Need ei ole valdavalt enam ei regionaalsed ega ka investeeringud. Need on suuresti nahaalsed riigi raha eraldamised omadele ja oma enda poliitilise agenda toetamiseks. Kevadel ja suvel veel häbeneti omadele raha kantimist MESi ja Kredexi ja teiste riigitoetuste süsteemide kaudu. Enam mitte. Mis siin ikka häbeneda, suuremad vargused on ju juba avalikult teada!

See, et koalitsioon esitas oma ettepanekud koos, näitab, et kogu koalitsioon on nõus sellega, mida teeb EKRE. Sest moraali, eetika ja ka sisu poolest kõige räigemad rahaeraldused on ilmselgelt tulnud just sealt. Kogu koalitsioon öelnud, et nii on ja seda võib. Võib ju küsida, kas oldi nii rumalad, et anti oma nõusolek asjadele ja seoti end asjadega, mis üksnes määrivad. Võib-olla. Kuid siiski ma arvan, et see on hirm, mis neid nii tegema pani. Hiigelsuur hirm. Koalitsioon kardab.

Mida? Jah, koalitsiooni juhid kardavad kaotada oma võimu ja positsiooni. Teada on ju, et mõnedki rasked sammud ja kaotused võivad mõne aja pärast tähendada rikkalikku tasu. Ometi ei juleta riskida, sest hirm on suur. Hirm kaotada võimu kasvõi päevaks, nädalaks või mõneks kuuks. Aastatest ei tasu rääkida. Kas võimukaotust kardavad ka Riigikogu saadikud, erakonna juhid ja lihtliikmed? Võimalik, sest eks võimu lähedal olemine ole ka paljudele naudingu allikas ja südamesoov.

Öeldakse, et miski ei seo paremini kui koos tehtud kuritegu. Nii et ei saa välistada, et ülimalt jõudsalt edusamme teinud omadele jaotamise soov ja praktika on samuti põhjuseks, miks lastakse kõigel juhtuda. Ja nii tehakse üks kuritegu teise otsa. Isegi kui need kuriteod on eelkõige moraalsed, on nad kuriteod ja nad seovad. Julgust neist loobuda ent pole.

Seetõttu oli ka tõdemus, et reaalse kriminaalkuriteo teinud inimene, on siiski oma ja tunnustust vääriv, märgiline. Eriti see, et see oma tõde ja usk öeldi välja avalikult, et ei püütudki jääda sellega omade vahele. Tõmmati piir omade ja kuritegude ning riigi ja seaduslikkuse vahele. Kurb ju?

Hirm on koalitsioonist levinud järjest kaugemale. Kõige pealt hakkasid kartma ametnikud: mõned lahkusid ja lahkuvad, mõned valivad väga hoolikalt sõnu ja kohtumisi. Enam ei juleta kohtuda opositsiooni kuuluvate Riigikogu liikmetega ning isegi fraktsiooni ametlikule kohtumisele püüavad politrukid kohale tulla. Juba mõnda aega kardavad ettevõtjad sõna võtta, moraalse toetuse jagamisest rääkimata. Nii kuidas majanduskriis süveneb, kuidas riigi roll jõudsalt kasvab, kasvab ka ettevõtjate vaikimine ja hirm.

Hirm levib. Hirmu allikas on teada. Kuid need, kes võiksid selle hirmu kõige kiiremini ja lihtsamalt kõrvaldada, ei tee seda. Sest nad on arad. Sest nad on ahned. Sest nad on egoistlikud. Ja nad on kõige esmalt kartma hakanud. Kas nad ka kõige esimestena hirmust üle saavad? Vahel juhtub imesid.

On põrgulikult kurb, et Riigikogu liige ei seisa enam mitte Eesti eest, vaid enda ja omade eest. Et pugemine on uus vana norm. Et vaikimine on saanud taas normiks. Kurb.

Ja siis ma mõtlengi vahel, et milleks ja kas tasub. Sest see kõik kurnab vaimu ja tervist. Sest sõnu küll kuuldakse, kuid ei kuulatata või nende eest põgenetakse, sest oma enda isiklik hirm on see asi, mis tegusid ja mõtteid juhib. Kuid siis tuleb mulle meelde, et kõige muu kõrval, mis sai minul otsustavaks poliitikasse tulemisel, oli tähtsaim see hirm, et asjad lähevad nii, nagu nad praegu on läinud. Nii et kui minul oli kuus aastat tagasi oli hirm, siis enam ei ole. Ja teate, ma tunnen end vabalt.